JUHTKIRI: Hädaolukord

Lõhkist kruusi nutuga terveks ei tee, ütleb rahvatarkus. Tundub aga, et meil lähebki kogu aur aidsiennetustöös sellele – kui nimetada teavitamiseks ja harimiseks oma nuttu. Kui on kontrollitud, et aastaid kestnud “ennetus Eesti moodi” ei toimi, tuleb rääkida hädaolukorrast. Ja maksta haiguse leviku piiramiseks kallimat hinda – rakendada erakorralisi abinõusid.

Meile tundub, et teame ja oleme kuulnud aidsist, kuid uuringud näitavad, et puudub esmanegi teadlikkus, kuidas end haiguse vastu kaitsta. Nakatumisoht ei puuduta ainult noori, teismeliste või 20-ste põlvkonda, kelle seas on diagnoositud tänavugi kõige enam HIV-i. See puudutab ka 30- ja 40-aastasi, kelle teadmised või ohutunne ei näi piisavad olevat. Eesti ühiskond arvab senini, et HIV ja aids on kellegi teise probleem.

Senise aidsiennetuse vähese efektiivsuse põhjusi on palju, alates alarahastamisest kuni organisatoorsete põhjusteni. Põhipõhjus on selles, et ennetusele pole seatud eesmärke nii, et töö tulemust saaks mõõta. Ka valitsusprogrammid on üldsõnalised. Protsentides rahakulutamise efektiivsust pole meil kombeks mõõta. Pigem on suhtumine selline, et haigus on igaühe isiklik või tervishoiuringkondade asi.

Praegune aidsiennetajate kava luua juurde süstlavahetuspunkte ning eesmärk suurendada kaitsevahendeid kasutavate noorte arvu kasvõi 10% räägib ometi midagi konkreetset mõõdetavusest. Samas arvame, et teame, kuidas noortele ennetusest rääkida, kuid pole eriti vaevunud seda küsima nendelt endilt – võimalik, et nad vajavad hoopis teistsugust õpetust.

Mida lähemalt puudutab HIV-i nakatumine või aids meid endid kasvõi selle tõttu, et haigus hiilib meie laste sekka, sõprus- ja tutvuskondadesse, seda tajutavamaks olukord muutub. Kuid isiklikult tunda saada enda või lähedase haigust selle tõttu, et ei olnud piisavalt teadmisi, kuidas end kaitsta, on siiski liialt ränk hind. Kas Eesti ühiskond, kes otsuseid teeb takkajärele ning tuntud inimeste näitel, peab arusaamade ümbervormimiseks kogema näiteid konkreetsete isikute varal?