Kui pikk aeg võib olla üks aasta! Juba on Venemaa president Vladimir Putin end peaaegu rehabiliteerinud. Läänemaade riigipead kohtuvad temaga, sest Süüria tõttu on teda tarvis. Islamiriigi nõrgestamine nõuab jõudu ja seda pole kellelgi üksipäini piisavalt. Või õigemini – vastane on võidetav, kuid keegi pole valmis võiduks kompromissitult kulutama. Sel juhul on ka Putin vajalik partner. Mis siis, et aasta tagasi räägiti ainult Ukrainast ja sunniti anastajast Venemaa president G20 tippkohtumiselt verbaalsete rünnakutega lahkuma.

Putinil on Euroopa Liidu ja USA ees eelis, sest temal on Süürias selge strateegia: toetada president Bashar al-Assadi senist NKVD-sarnaste joontega režiimi. Euroopa ja Ameerika lemmikud on paraku suuresti imaginaarsed. Mõõdukaks peetav Vaba Süüria Armee on küll lääneriikide lemmik, kuid nii füüsiliselt kui ka vaimselt liiga nõrk ja kontrollib liiga väikest osa Süüriast. See ei kujuta endast praegu veel jõudu, kes suudaks Islamiriigile vastu astuda.

Islamiriigi teke annab senistele antikangelastele kuldaväärt võimaluse endast parema mulje jätmiseks.

Üha rohkem paistab ka, et Bashar al-Assad pole kaugeltki niisuguses seisus, et teda taanduma sundida. Ta valitseb Süüria rahvarohkemaid piirkondi ja enamikku provintside pealinnu. Erinevalt ISIS-est ei kipu tema Pariisi pommitama ega soovi Palmyra muistiseid hävitada. Kas vaenlase vaenlane on sõber? Siiski ei tohiks unustada, millest Süüria sõda algas. Sellest, et Süüria noormehed kuulati üsna tühise asja eest üle ja tõmmati neil seejuures sõrmeküüned ära. Järgnes meeleavaldajate vastu snaiprite kasutamine, sealt edasi ässitati juba shabiha-jõuke pogromme korraldama – peksmised, vägistamised, tapmised. Iraani, pikaajalist islamirevolutsiooni õhutajat ja Hizbullah’ toetajat, hakatakse juba rehabiliteerima kui Islamiriigi vastast.

Öeldakse, et poliitika pidavat tingima veidrad voodikaaslased ja kahest halvast tulevat valida vähem halb. Valikud dikteerib praegu vajadus tõrjuda Islamiriiki. Oluline on, et seejuures ei unustataks kõnealuste režiimide tegelikku palet, olgu nad pealegi ajutised liitlased. Ja tähtis on mitte loovutada midagi Ukraina küsimuses.