Selge on aga see, et praegugi on mustust liiga palju, sest jutud sellest ei vaibu. Ei leidu vist Tallinna ühissõidukite regulaarset kasutajat, kes poleks pidanud kannatama tuvastatud või tuvastamata isikust levivat haisu, tundnud tõrget määrdunud istmete vastu või oma rõivaid ära määrinud. Linnavõimud ja Tallinna Linnatranspordi AS (TLT) võiksid folkloori kasutada lausa ametliku mustusemõõdikuna, sest sotsiaalmeedias ja suust suhu levivad jutud mõjutavad oluliselt seda, kas autosõitjad hakkavad busse-tramme-trolle nägema enda (ja oma pereliikmete) jaoks aktsepteeritava alternatiivina või mitte. Praegu ei ole ühistranspordil puhast mainet ja see peletab paljusid potentsiaalseid sõitjaid.

Praegu ei ole Tallinna ühistranspordil puhast mainet ja see peletab paljusid potentsiaalseid sõitjaid. TLT jutust, et nad ju puhastavad, ei piisa. Tuleb puhastada rohkem, kui jutud räpasusest ei taandu ja ka testid näitavad suhteliselt suurt mustust.

TLT kinnitab, et ühissõidukeid puhastatakse igal öösel, vajaduse korral saadetakse salongipessu, aeg-ajalt ka keemilisse puhastusse. Väga tubli, aga puhta maine saavutamiseks tuleb ilmselt sagedamini ja põhjalikumalt pesta. See tähendab lisakulusid ja neid oleks muidugi lihtsam katta, kui ühistransport oleks tasuline.

Tasulisus teeks veidi lihtsamaks eemal hoida ka suurt ühissõidukeid määrivat kontingenti – kodutuid. Pileti puudumine oleks konkreetsem põhjus sõidukist välja tõsta (või sinna mitte lubada) kui sõitja räpasus, millele munitsipaalpolitsei praegu läbi sõrmede vaatab. Ega olegi lihtne sellele teemale täisleppimatusega läheneda, sest elatustaseme üldise tõusu tõttu on ka kodutud hakanud paremini riides käima – pole alati lihtne tuvastada, kes on halva lõhna allikas. Kuna tasuta ühistranspordist loobumisest ei taha keskerakondlik linnavõim kuuldagi, võiks lehkavate ja määrivate kaassõitjate probleemi leevendada ehk see, kui linna sotsiaaltöötajad jõulisemalt hoolt kannaksid, et kodutud oleksid regulaarselt pestud ja enam-vähem puhtalt riides.