Juba see, et Eesti konsulil kolme päeva jooksul temaga kohtuda ei lubatud, olnuks piisav põhjus liitlaste seas kõvasti lärmi lüüa. Üks asi on vaielda, kummal poolel mitte kõige paremini mahamärgitud piiri inimene kinnivõtmise hetkel asus, teine aga jätta välisriigi kodanik konsulaarabita olukorras, kus tema vangistamist kinnitasid telekaamerad.

Vähemalt teab Kohver nüüd, et Eesti riik pole teda päriselt unustanud. Kaitsepolitsei kogenud töötajal polnud ka ilmselt kahtlust, miks Eesti poolega ühenduse saamine venis: infosulg on psühholoogilise töötlemise puhul oluline vahend. Eesti proovib talle organiseerida ka kaitset. Ent sellega nähtav toetus piirdub.

Kui tegemist on inimrööviga Eesti territooriumilt, pani naaberriik ju sisuliselt toime rünnaku. Nagu küsis julgeolekuekspert Eerik-Niiles Kross: kust jookseb meie piir, kas selleks on viis inimest või kümme? See, et Eesti riigiametnik rööviti vahetult pärast Barack Obama kõnet, milles lubati meile USA abi ja kaitset, viitab Venemaa püüdlusele demonstreerida, kui vähe niisugused tõotused maksavad.

Niisuguses olukorras võiks eeldada, et meie liitlased kutsuvad vähemalt välja Venemaa suursaadiku ja pärivad aru, kuidas on seletatav inimrööv NATO ja Euroopa Liidu liikmesmaa territooriumilt. Et see juhtuks, peaks Eesti kõigepealt abi küsima. Seda pole vähemalt avalikult tehtud.

Pole põhjust kahelda, et Eesti riik üritab oma ametnikku võimalikult ruttu tagasi saada. Aga küsimus on ühe inimese saatusest laiem. Katsudes juhtumit vaikselt ära lahendada, saadame välja signaali, et põhimõtteliselt ei hooli me oma territoriaalsest puutumatusest. Et inimrööv Eesti pinnalt pole küsimus, mis vääriks laiemat rahvusvahelist tähelepanu.

Või siis pole meil ikkagi liitlasi? Pigem tekib liigse tagasihoidlikkuse puhul hoopis küsimus, kas liitlased võivad tahta teada detaile, mis ei lase lool nii ühemõttelisena paista.