Iseenesest on ju hea, kui endine siseminister südant valutab ja teeb ettepaneku Eesti kagupiir välja ehitada. Ainult tahaks mürgiselt küsida: kus ta enne oli? Mida tegi ta siis, kui oli kolm aastat siseminister? Nüüd kõlab piiri väljaehitamise üleskutse kui enesekriitika.

Eesti kagupiiril on üheselt välja ehitatud ligi 11 kilomeetrit piirilõiku, kuid vaja oleks pigem üle 130 kilomeetri. Kilomeetri väljaehitamine pole just odav lõbu: ligikaudu 200 000 eurot, et oleks nagu kord ja kohus, valvesüsteemi ja tähistusega. Seega võib endise ministri tegematajätmisest mõneti aru saada. Kuid muutunud olukorrale viitamine on siiski poolik põhjendus. Selleks me endale esindajaid valimegi, et nad suudaksid midagi ette näha.

Muidugi, Eston Kohvri röövimise juhtum ei pruugi selle kõigega tingimata seotud olla. Seal ju otsitigi vaiksemat kohta kahe riigi piiril. Vene pool väidaks, et Kohver oli Venemaa poolel, ka siis, kui piir oleks päevselge ja Eesti oma õiguses veelgi kindlam. Pealegi ei tohiks Eesti poliitika üksnes juhtumitele reageerida. Suveräänse riigi piir peab olema kindel nii või teisiti. Ilmselt pole see siiski teostamatu: kui ka kõigis lõikudes pole maksimumvarustatust, siis parema tähistatuse, ligipääsu ja vaadeldavuse saab Eesti riik tagada ka odavamalt. Kõik kohad polegi võimaliku agressiivse sisseimbumise seisukohast prioriteetsed.

Piirist algab Eesti kaitse. Kui piiri võtab nagu Ukrainas üle mingi „sisevaenlane”, kaotab Eesti kontrolli selle üle, kes ja kuidas tema territooriumile tuleb. Eestil tasub veel kord mõelda ka sellele, kas politsei ja piirivalve kokku panemine ning piirivalve sõjaaja struktuurist välja arvamine ikka oli õige otsus. Või õigemini: kas piirivalvel ei peaks olema ka natuke võimsamaid relvi – kuulipildujaid, miinipildujaid ja granaadiheitjaid, et osutada esmast vastupanu. Ukraina juhtum näitab, et piirivalve töö võib minna vägagi sõjaliseks.