Sandor Liive on Eesti Energiat juhtinud alates 2005. aastast ehk peaaegu kümme aastat. Enne seda oli ta seitse aastat Eesti Energia finantsdirektor. See ei ole automaatselt halb, aga nii briljantset tööd Liive siiski teinud ei ole, et järgmiseks ametiajaks ei peaks talle alternatiive otsima ja valikuvariante kaaluma. Eesti Energiaga pole olnud küll selliseid probleeme kui finantsabi vajanud Estonian Airiga, Eesti Energia on riigieelarvet aastast aastasse hoopis dividendidega turgutanud. Aga Eesti Energia ühe suurprojekti ehk Auvere õlitehase käivitamine kulgeb üle kivide ja kändude ning on veninud mitu aastat pikemaks, kui eeldati. Eesti Energia Jordaanias ja Utah’s asuvatele projektidele sama konkreetseid etteheiteid teha ei saa, kuid paljud peavad neid siiski suurteks avantüürideks.

Arvestades õlitehase käivitamisprobleeme ja Eesti Energia rahvusvahelist ambitsiooni saada põlevkivitehnoloogiate liidriks, peaks ettevõtte juhtkonnas olema rohkem inseneriharidusega inimesi. Praegu domineerivad juhatuses finantsistid ning nõukogus laia profiiliga ärimehed ja poliitikud. See on ettevõtte nõrk koht. Juhatuse esimeest otsides sellele veel erilist tähelepanu ei pöörata: kandidaadilt nõutakse magistri tasemel kõrgharidust soovitavalt majanduses, energeetikas või tehnikas ning „kasuks tuleb energeetika valdkonna kogemus”.

Eesti Energiale parima võimaliku juhi leidmise teeb keeruliseks veel üks asjaolu. Nimelt pole päris selge, mida omanik, s.o riik ettevõttega järgmise viie aasta jooksul teha kavatseb. Näiteks praeguse valitsuse koalitsioonileppes on punkt Elektrilevi Eesti Energiast eraldamise kohta ja Ansipi valitsuse ajal oli korraks päevakorras Eesti Energia börsile viimine. Pealegi on ettevõtte rahvusvahelistel plaanidel palju vastaseid…

Meie hinnangu järgi on Eesti Energia juhikonkurss hooletult ette valmistatud.