Juhtkiri: Hoolimatus ja mõttelaiskus
Kontrollkäik Tallinna lastekodu Lasnamäe keskusesse, mille soovitusi Eesti Päevaleht märtsis kajastanud on, leidis tegelikult aset juba möödunud aasta augustis. See kontrollkäik, mille kokkuvõttes muuhulgas seisis: „Vestlustel tõid nii kasvatajad kui lapsed välja mõne lapse agressiivsust, mida tingib muuhulgas tühi kõht.”
Tänasest lehest saate lugeda, et probleem – laste näljutamine, kui ilustamata öelda – on saanud esmase lahenduse, abilinnapea Merike Martinsoni osalemisel toimunud tseremoniaalse linnaametnike kontrollkäigu järel. Esialgu organiseeritakse lastele õhtuteks lisasöök, tulevikus tehakse võib-olla korda aastaid kasutuseta seisnud köök ning hakatakse toidu tellimise asemel seda ise valmistama.
Kas nüüd saab öelda, et on kõik korras? Konkreetselt selle lastekodu toiduprobleemiga loodetavasti küll, aga laiemas plaanis jääb üles mitu kriipivat küsimust. Esiteks, miks õiguskantsleri soovitustele reageerimine nii kaua aega võttis?
Kõige lihtsam on näpuga näidata lastekodu juhataja peale – kasvõi selle eest, et ta ei käskinud toiduportsjoneid vastavalt laste suurusele diferentseerida, vaid pakkus nii nelja- kui neljateistaastasele sama suuri portsjoneid. Samas, arvestades Tallinna linnavalitsuse tuimust küsimustes, millel ei ole Keskerakonnale otsest propagandaväärtust, pole võimatu, et tõsisemad pidurid on olnud mujal. Linna sotsiaal- ja tervishoiuameti ametnike kohus on lastekodudes toimuval silma peal hoida ja õiguskantsleri jutuksoleva kontrollkäigu leiud oleksid neid kindlasti pidanud rutiinist üles äratama – enne seda, kui Eesti Päevaleht teemale tähelepanu juhtis.
Jõuame järgmise kriipiva küsimuseni: kui palju õiguskantsleri kontrollkäikude – lastekodudesse, hooldekodudesse, haiglatesse – käigus avastatud puudusi on Tallinn ja teised omavalitsused tähelepanuta jätnud? Sotsiaalsüsteemis ei ole raha palju, kuid mõnikord süvendab seda häda mõttelaiskus ja hoolimatus.
Näiteks Lasnamäe lastekodu kontrollkäigu kokkuvõttes on üks hea mõte, mille rakendamist paljud toitlustamisteenuse sisseostmise kasuks otsustanud lasteasutused võiksid vaagida: „Toidu valik ja valmistamine on üks esmaseid võimalusi, kuidas lapsi (sh erivajadusega) kaasata neid puudutavatesse igapäevastesse otsustesse.” 1
