Juhtkiri: Hukata mitte, armu anda
Iroonilisel kombel võib kunagise naftamagnaadi vabakslaskmine olla tema reaalsete tegudega sama vähe seotud kui kinnipanek. Hodorkovski advokaadid suutsid eile väljendada ainult üllatust, kui kuulsid, et nende kaitsealune olevat armuandmispalvele allkirja andnud. Tähendab ju armu palumine süü omaks võtmist. Umbes samal kombel olevat kirjutanud riigi kõrgeimale juhile vahetult enne väidetavat enesetappu anuva kirja teine eksoligarh Boriss Berezovski. Ta olevat palunud luba naasta kodumaale, aga avalikkus seda kirja näinud pole.
Palve olemasolu pole tegelikult tähtis. Kui Putin tahab, siis ta Hodorkovski ka vabastab. Täpselt nii, nagu ta laskis riigiduumal kiita heaks amnestiaseaduse. Seaduse, mis võimaldab ligi 20 tuhande vangi ja süüdistatava seas naasta vabade kodanike sekka ligi pooltel neist 70-st, keda inimõigusorganisatsioon Memorial liigitab poliitvangide sekka (teised organisatsioonid on „poliitilise” hinnangu andmisel konservatiivsemad). Nende hulgas Greenpeace’i aktivistid laevalt Arctic Sunrise ja kaks tütarlast „kirikuansamblist” Pussy Riot – kõik need, kes on äratanud suurt rahvusvahelist tähelepanu, mis heidab võimudele varju Putini ühe suurima maineprojekti, Sotši olümpia eel. Vähem nähtavad ehk eelmise aasta 6. mail Bolotnaja väljakul vahistatud kodanikuaktivistid amnestia alla ei lähe.
Kui tahes repressiivne poleks Kreml teisitimõtlejatega kodumaal, hoolib ta tegelikult väga muljest, mille oma suurprojektidega maailmale saadab. Venemaa tahab, et teda peetaks endiselt suurvõimuks ja pigem positiivseks kangelaseks. Välispoliitikas saatis teda sel aastal Süüria ja mööndustega ka Ukraina teemadel märkimisväärne edu. Kui piinlik siis, et nii USA, Saksamaa kui ka Prantsusmaa on juba jõudnud teatada, et nende riigijuhid Sotši mänge vaatama ei lähe.
Kremli praegune mainekampaania meenutab kooli türanni, kes teeb pidupäeval oma ohvrite kõrval naerunäo. Ise lootes, et saab kiita sellegi eest, et ühel päeval aastas neile vastu kukalt ei anna. Sisimas ta muutunud ei ole ja pole vähimatki põhjust eeldada, et päev pärast pidu võmmuterror ei jätku. Ameerika ja Euroopa suurriikide eeskuju peaks tõsiselt kaaluma ka Eesti juhid. Las sportlased võistlevad, riigi esinumbritel ei tasu Putini türanniseerivat tsirkust aga aplausiga ülistada. Isegi kui ta korraks hästi käitub.
