JUHTKIRI: Hüljatud inforuum
Kus peab Eesti Vabariik olema esindatud? Rahvusringhäälingu juht Margus Allikmaa on käega rehmanud ja osutab, et ETV2-st venelasi lummavat kanalit ei saa ning venekeelsete vaatajate arv niikuinii väheneb. Siinse vene kogukonna pinnalt olevat ka raske eraldi telekanalit üleval pidada. Järelikult pole mõtet tõmmelda. Lahing Eesti venelaste „südamete ja meelte” pärast on lõpetatud. Narvas pidas vabariik kunagi paraadi, aitab küll?
Allikmaaga võib olla nõus ühes aspektis – ETV2 sisaldab liiga palju eestikeelset materjali, et see võiks olla venelaste jaoks menukas. Praegu vaatab seda imeväike osa venelastest. Kanal, millel võiks olla edušanss, peaks olema suures osas venekeelne, täidetud arvestatava meelelahutusliku programmiga, mitte pelgalt poliitgurmaanide maiuspaladega. Olgu kas või ETV3.
Aga ega ERR-i venekeelsete saadete võimalusi pole ka väga reklaamitud. Venekeelse publikuni on kohaliku infoga siiski võimalik jõuda. Raadio 4 teeb seda. Ka PBK teeb seda.
Kõik see maksab. Aga mida maksab Eesti riigile see, et osa elanikkonnast pole temaga samas inforuumis? See on strateegiline küsimus. Asi on prioriteetides. Kindlasti pole võimalik, et Eesti riik ei suuda pidada telekanalit keeles, mida kõneleb pea kolmandik tema elanikkonnast. Eestikeelseid kanaleid on siin ju terve hulk.
Eestis on räägitud viimasel ajal infosõjast. Kas militaarterminid alati meedia konteksti sobivad, on iseküsimus. Oleks vale, kui selline kanal oleks märgistatud venelaste ajupesu vahendina. Kuid võime oma kodanikele teavet edastada on riigi kohustus, mitte pipstükk à la carte menüüst. Eestil pole mõtet teha konsulaati Austraaliasse, kui ta ei suuda olla kohal isegi Kohtla-Järvel.
Raha paistab ERR-i uue maja ehituseks jätkuvat. Ja õigupoolest võiks Allikmaal pikaajalise peaministripartei liikmena olla mõningane võime oma valdkonna eest seista, mitte teha kapituleeruvaid avaldusi. Eks siis ootame järgmist pronksiööd, kui jälle hakatakse venekeelsest kanalist rääkima. Või lahendame küsimused toore jõuga?
