JUHTKIRI | Hullud päevad öises Prismas
Ööl vastu homset murtakse Eestis üks tabu. Prisma avab ühe oma hüpermarketi terveks ööpäevaks, nii et hilja peale jäänud ostja ei pea enam närviliselt kella vaatama ja saab oma ostud tehtud ka hilistel öötundidel.
Iseenesest on siin uudne ennekõike kaupluse suurus, sest väikesi ööpäev läbi avatud poode on paljudes Eesti linnades, peale selle müüb esmatarbekaupu hulk tanklaid. Ka pole Eestis tegemist niisuguse kultuurilise murranguga nagu maades, kus käivad väitlused kaupluste pühapäeviti lahti oleku üle. Enamikule poodidele on seadnud „loomuliku” piiri öine alkoholimüügi keeld ja ka üha raskemini mõjuv tööjõupuudus.
Neis oludes on üht suurt kauplust ka öötundidel lahti hoida kindlasti riskantne. Küsimus pole ju ühe kassiiri öise vahetuse eest maksmises, vaid vaja on ka näiteks turvamehi. Kas öiste ostjate hulk suudab seda kõike tagada?
Kindlasti on positiivne, kui konkurents sunnib kauplusi end pingutama ja uuendusmeelselt suhtuma. Ennustab ju Ülemiste keskuse juht Guido Pärnits, et kui meie turule peaks sisenema uus kett Lidl, on esimesena ohus just Prisma. Kui kauplus peaks saavutama öise müügiga konkurentsieelise, on see märk ka teistele.
Tarbija üksnes võidab. Kaugeneb ju elu üha enam üheksast-viieni-mudelist ja aina rohkem inimesi võib tunda puudust võimalusest mis tahes kellaajal oma igapäevaseid sisseoste teha.
Majanduselu paindlikkusele aitab see kindlasti kaasa. Suurlinnades, mis „ei maga” ja kus riiklikke piiranguid pole, on paljud harjunud sellega, et kellaaeg on üksnes bioloogiline mõiste ja elu ei pea ööseks seiskuma.
Paraku läheb algatus vastuollu teise tänapäeva ühiskondadele iseloomuliku sõnumiga – töö- ja pereelu ühitamisega. Ühelt poolt on kaalukausil öösel kell kolm näiteks tolmuimejat osta sooviva kliendi mugavus, teisalt kassiiridena töötavad lapsevanemad, kes peavad võib-olla tegema suuri kompromisse oma pere ja tööandja ootuste vahel. Tõsi, öötöö eest makstakse veerandi võrra rohkem, ent kui sageli langetab töötaja valiku minna laste kõrvalt pimedas tööle mitte ahnusest, vaid seetõttu, et ära elada?
Iseenesest on siin mõtlemisainet hoopis riigile ja munitsipaalvõimudele. Inimesed ei peaks langetama raskeid valikuid, kui oleksid tagatud mugavad lastehoiuvõimalused ka pärast tavapäraseid kellaaegu. Ööhoid oleks esimeseks sammuks ehk liiga drastiline. Piisaks ka kümneni õhtul lahti olekust ja paindlikkust tuleks majandusse hoobilt rohkem, kui üks hüpermarket pakkuda suudab. 1
