JUHTKIRI | Hümn kahesaja-aastasele Eestile
Kirg, millega tõtati arvustama seda, et Vabaduse väljaku uusaastapeol ei mängitud Eesti hümni, annab lootust.
Muidugi kehastab hümn paljude jaoks Eesti järjepidevust, nagu ütleb tänases lehes soomlasest estofiil Pekka Linnainen. Ent ühtlasi tunnistavad need vaidlused, kui heal ajal me elame. Piltlikult öeldes saame mõelda seinte värvitoonile ega pea muretsema selle pärast, kuidas katuses olevaid auke lappida.
Keskmine eestlane pole kunagi elanud nii hästi. Meie elatustaset võib võrrelda 1990-ndate keskpaiga Soome omaga (meenutagu seda aega või eestlaste praegused alkoholireisid Lätti). Nagu ennustab Eesti Panga ökonomist Kaspar Oja, jõuame 15–20 aasta jooksul 85%-ni soomlaste reaalsissetulekust. Oleme viimaks teinud tasa suure osa kahjust, mille tekitas pool sajandit kestnud Nõukogude okupatsioon.
Ennustatavas tulevikus ei sega meid enda tulevikku määramast enam ükski pahatahtlik võõrvõim. Seega tuleb täiskasvanu kombel ise otsuseid langetada. Kuigi väikeriigi võimalus üleilmseid protsesse mõjutada on minimaalne, võib meie eelis seisneda kohanemisvõimes. Ent põhivalikutest me ei pääse.
Kas tahame olla avatud või suletud? See küsimus võtab kõige laiemalt kokku peamise valiku, millega 21. sajandi järgmised kümnendid meid silmitsi seavad. Majanduslik efektiivsus eeldab võimalikult avatud piire, vaba mõttevahetust, ka mitmekultuurilisust. Ent väikerahvana ei ohusta meid üksnes identiteedi lahustumine. Niisamuti võime ühel hetkel avastada, et valitud esindajate asemel korraldavad meie elu üleilmsed korporatsioonid. Millise tasakaalupunkti poole pürgime?
Kuidas tuleme toime vananemise ja tööjõulise elanikkonna vähenemisega? Kõik, kelle eest pensioniiga juba praegu ära jookseb ja kellele eri sambad ikkagi vanaduses head elu ei taga, tunnevad juba praegu koormat, mille laotab elanikkonna vananemine. Veskikivina ootab lahendamist omastehooldus: kuidas hoolitseda oma põduraks jäävate vanemate eest, nii et ise suudaks veel tööl käia? Kas, kui palju ja mis tingimustel lubame sisse võõrtööjõudu? Kui palju on võimalik veel sündimust hoogustada?
Kui palju abi on tehnika arengust? Kui palju kannatusi see põhjustab? Automatiseerimine ja sellest tingitud tootlikkuse kasv võib lahendada palju vananemise ja tööjõupuudusega seotud probleeme. Poodide automaatkassad on esimesed pääsukesed ja Jaapanis näiteks koguvad populaarsust eakate hooldusrobotid. Ent paljud peavad oma senisest ametist loobuma. Kas oleme suutelised pakkuma ümberõpet?
Kui sidusana suudame hoida oma ühiskonna? Välisohte on raske kontrollida, kuid suurimad sisemised julgeolekumured on siiani ühiskonna lõhestatus ning nii rahvuse kui ka varanduse ja elukoha järgi kihistumine. Tuleviku proovikivi võib olla ülemääraste hariduslõhede vältimine. Kui palju oleme valmis ressursse ümber jaotama ja nõrgemaid kaasama, et edumeelsemaid tagasi (loe: Eestist lahkumast) hoida?
Ja seda globaalse soojenemise taustal? Soojadest talvedest ja nirudest suvedest suuremat mõju avaldab kliimasoojenemine üleilmsete protsesside kaudu, olgu need või kaugete maade kodusõjad ja sealt saabuvad põgenikud. Kui ülejäänud maailm hakkab looduskaitset tõsisemalt võtma, siis ei maksa loota, et meie reostavasse põlevkivienergeetikasse suhtutakse edaspidigi ükskõikselt. Millistesse alternatiividesse oleme valmis panustama?
Kõigi suurte teemade seas on oma võimaluste piires elamine üks, millega saab tegelda juba nüüd ja tõsisemalt kui praegune valitsus. Vaba riigi eelis on, et ehkki meie valikuid piirab ümbritsev keskkond, langeme neid siiski ise. Kasutagem siis oma vabadust targalt! Küsimus hümnist on küllap sama põnev ja erutav ka vabariigi 200. aastapäeval.
