Eilses lehes näitasime, et sama seaduspära kehtib ka üldisemalt: madalama haridustasemega inimestele hakkab raha ja vara kehvemini „külge” kui kõrgema haridustasemega inimestele. Enamasti saavad nad kõrgemat palka, aga veelgi tähtsamat rolli mängib see, et nad oskavad seda targemini kulutada ja investeerida. Majandusliku ebavõrduse kasvu on märgata ka eestlaste ja mitte-eestlaste vahel, samuti regionaalselt, Tallinna-Tartu ja muude piirkondade vahel.

Praeguse valitsuse vastused varandusliku ebavõrdsuse kasvule on läbimõtlematud. Õnneks ei määra kaugeltki kõike valitsus, vaid palju sõltub ka inimeste ja perede endi otsusest. Ütlus „igaüks on oma õnne sepp” ei ole tänapäeval moes, aga kehtib siiski.

Praeguse valitsuse vastused ebavõrdsuse kasvule on läbimõtlematud. Kõige ilmsem kahju sünnib sellest, et visalt toetatakse keelepõhist eraldatust haridussüsteemis. Eesti keele oskus parandaks mitte-eestlaste valikuvõimalusi tööturul. See võib nad võrreldes eesti noortega lausa eelisseisu seada, sest nood vene keelt eriti ei valda. Mis puutub regionaalsesse ebavõrdsusse, siis tasuta maakonnasisene ühistransport ei saa seda eriti leevendada, kuna ebavõrdsus on suur eelkõige Tallinna ja ta lähiümbruse ning ülejäänud Eesti vahel, mitte maakondade sees. Küll aga võiks vahesid vähendada see, kui tervet Eestit mugavate ja kiirete transpordiühenduste abil n-ö väiksemaks muuta.

Kuid kaugeltki kõike ei määra valitsus, palju sõltub inimeste ja perede endi otsusest. Kas sõita nädalavahetusel lastega Tartusse Ahhaa keskusse või Lätti alkoholi ostma? Kas lüüa käega, kui laps tahab oma haridustee põhikooliga lõpetada või veenda teda jätkama? Kas juua suur osa kalevipojaks käies teenitud rahast koduteel maha või säästa ja investeerida see? Ütlus „igaüks on oma õnne sepp” ei ole tänapäeval moes, aga kehtib siiski.