JUHTKIRI: Innovatsioon ja traditsioon

Pühapäeval, mil tulevad kokku Isamaaliidu ja Res Publica üldkogud, sünnib üks Eesti suuremaid erakondi, millel saab olema ligi 9000 liiget. Kuid erakonna tugevust ei määra üksnes liikmete hulk, vaid ka isiksused ja ideed. Ja neid uuel erakonnal jätkub. Eile avalikustas Isamaaliidu ja Res Publica Liit oma programmilised alused.

Programmi tugev külg on teadus- ja innovatsioonipoliitika – sh lubadus toetada tehnoloogiaettevõtjate riskikapitali-eelset staadiumi, doktorantide ja äriettevõtete koostöö rahastamist ning toetusi patentide taotlemisel. Positiivne on seegi, et programm lubab arendada hajutatud energiatootmist ja soodustada taastuvenergiat.

Ent sellal kui majandus- ja uuenduspoliitika on lahti kirjutatud detailselt, jäävad mõningad teised valdkonnad – näiteks sotsiaal- ja perepoliitika – üpris üldsõnaliseks. Tõsi, programm lubab käivitada ammu oodatud elatisraha fondi, kuid muus osas piirdub see stamptõdemustega nagu “perekond on püha” ning “pere on parim kasvukeskkond lapsele ja tugi eakale inimesele”. Tõsi, viimasele ei saa keegi vastu vaielda, ent tänapäeva Euroopas, kus kolm põlve ei ela enam üheskoos, püüavad poliitikud selle asemel, et korrata “vanainimeste eest hoolitsegu lapsed”, välja töötada korralikke eakate hooldus- ja tugisüsteeme. Seega on programm vastuoluline: ühelt poolt räägitakse innovatsioonist, pere- ja sotsiaalpoliitikas aga püütakse kinni hoida vanadest traditsioonidest, olgugi et ühiskond on muutunud.

Kõige vastuolulisem on aga lubadus rajada pensionifondide sarnane hariduskapital. On ilmselge, et see meede ei aita vähendada hariduslikku ebavõrdsust ning peredel, kellel säästmiseks raha ei jätku, pole sellest kasu. Kuna esialgsetel hinnangutel kuluks hariduskapitalile aastas kuni pool miljardit krooni riigi raha, tekib küsimus, kas poleks mõttekam tõsta üldhariduse kvaliteeti, vähendada põhikoolist väljalangevust ja suurendada praeguste tudengite toetusi – selle asemel, et jätta see raha aastateks fondide ja väärtpaberiturgude käsutusse.