Aimar Altosaar MTÜ-st Kuldliiga Algatus toob näiteid inimestest, kes naasevad šokeeritult töötukassast. Valdavalt jääb neile mulje, et küsitakse ainult, kui madalale on nad valmis oma palgaootusi laskma. Võib vaid ette kujutada, mida see elukogemuse kaudu heaks spetsialistiks saanud inimesele tähendab. Ühiskonna seisukohast on aga tegemist ei millegi vähema kui väljaõppinud ressursi otsese raiskamisega.

Kindlasti mängib oma rolli isetäituvate eelduste nõiaspiraal. Inimene eelistab endasugust, nooruke personalijuht kipub alateadlikult nägema lisandväärtusi ennekõike just noortes. Nemad aga valivad kõrgemale tõustes noorukesed personalijuhid...
Keskmisest vanemate töötajate taandamine odavtööjõuks tähendab aastakümnete jooksul omandatud kogemuste prügikasti heitmist.

Meid seob ka ajalookogemus. Kaugemalt tulijad imestavad sageli, et kuidas on küll Eestis tähtsatel ametikohtadel nii noored, samal ajal kui mujal annab prestiiži ning võimu just vanus. Mõneti on see taganud Eestile edu, legend 32-aastaselt peaministriks saanud Mart Laarist elab edasi. Pole midagi parata, noored on energilisemad ja ka agressiivsemad, võtavad rohkem riske. Pealegi oli vanem põlvkond pärast Nõukogude Liidust lahti murdmist ehk liiga märgistatud totalitaarse riigi mõttemustrist, et vabas maailmas hakkama saada.

See viimane eeldus ei kehti enam ammu. Kui üldse, on siiani vaimses tipus olevatel kõrgemaealistel väärt kogemus vabaduse puudumisest, oskus tupikusse viivaid märke ära tunda ning viimaks kogemus tegutseda oludes, millega noored ja edukad kunagi kokku puutunud pole.

Noortel ei tasuks muretseda. Oleme kaugel Lõuna-Euroopa riikide olukorrast, kus eakamad kipuvad kohti kinni hoidma, aga uutele tulijatele tööd ei jätkugi. Praegu oleks ettevõtetel pea igas valdkonnas eakamate kaasamisest üksnes võita. Las õpib noor parem oma vanema kolleegi kogemustest, kui et peab koos ettevõttega absoluutselt iga vea omaenda nahal läbi kogema.