Üleeilne telesaade „Pealtnägija” tutvustas vaatajatele traagilist lugu 14-aastasest Viljandi poisist, kes võttis endalt elu. Ühe versiooni järgi võis surmani viinud meeleheite taga olla langemine internetis noorukeid ahistava inimese küüsi, kes esines noore hispaanlannana. Ta manipuleeris noortega, kutsus neid end üha paljamalt näitama, ähvardades vastasel korral toimunust informeerida ohvrite lähedasi.
Jah, kõrvalseisjad ei tea, mis toimus elust lahkunud koolipoisi hinges. Kuid teada on: seesama valeidentiteeti kasutanud kurjategija on traumeerinud teisigi.
Internet pakub inimestele enneolematut vabadust: näiline anonüümsus annab võimaluse esitleda end ükskõik kellena ja läheneda kellele tahes, kelle pilt netiavarustes silma torkab. Kuid sellega on seotud ka risk, sest kõnealune juhtum ei ole ainuke omataoline.
Kes selle eest vastutab? Viljandi politsei ilmutas juhtumi uurimisel ääretut passiivsust. Koguni nii suurt, et meeleheitel perekond hakkas ahistaja leidmiseks ise raha koguma. Veelgi enam: mida teha, et selliste juhtumite kordumist ära hoida? „Tänapäeva emad ja isad ei ole kasvanud samas keskkonnas kui nende lapsed,” ütleb lastepsühholoog Tiiu Arro. „Kui nooruk läheb pimedale tänavale, siis seal varitsevate ohtude eest oskavad vanemad teda hoiatada. Aga seda, mis toimub internetis, ei osata karta. Seda alles õpitakse tundma. Ja see kipub üle pea kasvama – vanematel, lastel, politseil.”
Kõik teavad: lapsed vajavad lähedust. Paraku napib vanematel pahatihti nende jaoks aega, sest endal on probleeme palju. Korter tahab maksmist, söök lauale toomist. Ärgem unustagem sedagi, et vähe on Euroopas riike, kus töönädal oleks nii pikk ja puhkepäevi aastas nii vähe kui Eestis. Nõnda võibki juhtuda, et lapse nägu on suunatud vaid arvuti poole ja ta ei tunne oma selja taga lähedaste tuge ega ettepoole vaatamise tarkust. Kõrvuti kõigi riskidega, mida see maailm – tundmatu nii laste kui ka vanemate jaoks – endaga kaasa toob.