JUHTKIRI: Interneti tumedam pool

 Üleeil­ne te­le­saa­de „Pealtnä­gi­ja” tut­vus­tas vaa­ta­ja­te­le traa­gi­list lu­gu 14-aas­ta­sest Vil­jan­di poi­sist, kes võttis en­dalt elu. Ühe ver­sioo­ni jär­gi võis sur­ma­ni vii­nud mee­le­hei­te ta­ga ol­la lan­ge­mi­ne in­ter­ne­tis noo­ru­keid ahis­ta­va ini­me­se küüsi, kes esi­nes noo­re his­paan­lan­na­na. Ta ma­ni­pu­lee­ris noor­te­ga, kut­sus neid end üha pal­ja­malt näi­ta­ma, äh­var­da­des vas­ta­sel kor­ral toi­mu­nust in­for­mee­ri­da ohv­ri­te lä­he­da­si.

Jah, kõrval­seis­jad ei tea, mis toi­mus elust lah­ku­nud koo­li­poi­si hin­ges. Kuid tea­da on: see­sa­ma va­lei­den­ti­tee­ti ka­su­ta­nud kur­ja­te­gi­ja on trau­mee­ri­nud tei­si­gi.

In­ter­net pa­kub ini­mes­te­le en­neo­le­ma­tut va­ba­dust: näi­li­ne anonüümsus an­nab võima­lu­se esit­le­da end ükskõik kel­le­na ja lä­he­ne­da kel­le­le ta­hes, kel­le pilt ne­tia­va­rus­tes sil­ma tor­kab. Kuid sel­le­ga on seo­tud ka risk, sest kõnea­lu­ne juh­tum ei ole ai­nu­ke oma­tao­li­ne.

Kes sel­le eest vas­tu­tab? Vil­jan­di po­lit­sei il­mu­tas juh­tu­mi uu­ri­mi­sel ää­re­tut pas­siiv­sust. Ko­gu­ni nii suurt, et mee­le­hei­tel pe­re­kond hak­kas ahis­ta­ja leid­mi­seks ise ra­ha ko­gu­ma. Veel­gi enam: mi­da te­ha, et sel­lis­te juh­tu­mi­te kor­du­mist ära hoi­da? „Tä­nap­äe­va emad ja isad ei ole kas­va­nud sa­mas kesk­kon­nas kui nen­de lap­sed,” ütleb las­tepsühho­loog Tiiu Ar­ro. „Kui noo­ruk lä­heb pi­me­da­le tä­na­va­le, siis seal va­rit­se­va­te oh­tu­de eest os­ka­vad va­ne­mad te­da hoia­ta­da. Aga se­da, mis toi­mub in­ter­ne­tis, ei osa­ta kar­ta. Se­da al­les õpi­tak­se tund­ma. Ja see ki­pub üle pea kas­va­ma – va­ne­ma­tel, las­tel, po­lit­seil.”

Kõik tea­vad: lap­sed va­ja­vad lä­he­dust. Pa­ra­ku na­pib va­ne­ma­tel pa­ha­tih­ti nen­de jaoks ae­ga, sest en­dal on prob­lee­me pal­ju. Kor­ter ta­hab maks­mist, söök laua­le too­mist. Ärgem unus­ta­gem se­da­gi, et vä­he on Eu­roo­pas rii­ke, kus töönä­dal oleks nii pikk ja puh­kep­äe­vi aas­tas nii vä­he kui Ees­tis. Nõnda võib­ki juh­tu­da, et lap­se nä­gu on suu­na­tud vaid ar­vu­ti poo­le ja ta ei tun­ne oma sel­ja ta­ga lä­he­das­te tu­ge ega et­te­poo­le vaa­ta­mi­se tar­kust. Kõrvu­ti kõigi ris­ki­de­ga, mi­da see maailm – tund­ma­tu nii las­te kui ka va­ne­ma­te jaoks – en­da­ga kaa­sa toob.