JUHTKIRI | Isiklik hoolsus – kõige tähtsam kindlustuspoliis
Vale oleks selle statistika peale uurimisasutustele etteheiteid teha. Selliste koduste õnnetuste puhul ongi välist süüdlast keeruline tuvastada või teda polegi. Korteris või eramajas asuvate kütte- ja elektrisüsteemide korrasoleku eest vastutavad esimeses järjekorras ju omanikud ise. Ainult ühiskasutuses olevate seadmete eest vastutavad korteriomanikud ühiselt, aga enamasti juhtuvad õnnetused korteris, mitte trepikojas asuvate seadmete tõttu.
Kütte- ja gaasiseadmete kontrolli puudutavat seadust ei ole ilmselt vaja veelgi rangemaks ega põhjalikumaks muuta. Pigem on määrusi, mis ütlevad, milliseid süsteeme ja seadmeid kui tihti ja kellel peab elamu omanik laskma kontrollida, liiga palju ja keerulises sõnastuses – asja iva võib bürokraatiasse ära kaduda.
Ärge siiski kaotage neid määrusi. Tegelikult on ju igati õigustatud nõue lasta kutselisel korstnapühkijal vaadata korstnad ja ahjud üle kord viie aasta jooksul (eramajadel) või kord aastas (kortermajadel ja ridaelamutel) ning lasta korteri gaasiseadmeid kontrollida kord kolme aasta jooksul. Samuti on põhjendatud suitsu- ja vingugaasiandurite paigaldamise nõue. Mõistlik korteri- või majaomanik peaks seda tegema isegi siis, kui riik seda ei nõua. See teenib ju esimeses järjekorras omaniku ja elaniku enda, mitte riigi huve. Vastutustundetu on jätta ahjude, korstnate, katelde jms hooldamine hooletusse, sest riik jõuab nõuete täitmist kontrollida vaid pisteliselt. Niisamuti on vastutustundetu usk, et ei juhtu minuga midagi, kui korstnapühkimist aasta või paar edasi lükata, või arusaam, et keerulisemate seadmete ja süsteemide hoolduse pealt tasub kokku hoida.
Tõsi, alati see kätte ei maksa, kuid õnnetusi juhtub, vahel väga traagilisi – parem karta kui kahetseda. Isiklik hoolsus on kõige tähtsam kindlustuspoliis, kõik muu tuleb alles pärast seda.