Juhtkiri: islamiäärmuslaste konksu otsas

26. mai õhtul alanud muslimite püha kuu ramadaani kohta öeldakse, et see on pühendatud inimhinge ja -keha võitlusele kõige kurja vastu, mis on meie sees ja ümber. Ent „kurja” omamoodi defineerides on sõjakate äärmuslaste rühmitused teinud ramadaanist aja, kus islamiterrori oht on maailmas tavalisest pigem suurem.

Ramadaanist on äsjase Londoni ja 26. mai Manchesteri terroriakti kõrval vähe räägitud, sest terrori sidumine kõigi – ka leigete ja mõõdukate – muslimite jaoks tähtsaima pühaga on kahe otsaga asi. Briti islamiuurija Sadek Hamid kirjutab raamatus „Sufid, salafistid ja islamistid”, et rassismi, islamofoobia, sotsiaalse eraldatuse või „klaaslae” kogemise trauma on üks tegur, mis on pannud muidu usukaugeid sisserändajatest põlvnevaid noori oma päritolule mõtlema ja juhtinud osa neist islamiäärmuslaste konksu otsa. Islamofoobia levik annab sellele suundumusele hoogu juurde – eriti kui äärmusliku ideoloogia levitamises osava ja terrori eriti võikaks muutnud Islamiriigi võrgustikke ei suudeta hävitada.

Teisalt ei ole nüüdse terrorilaine vastu võimalik efektiivselt võidelda, kui eitada, et sellel on usulised juured. Terroristide islamitõlgendus võib olla vale, aga vaieldamatult on nad inspiratsiooni saanud islamist ja esinevad selle nimel. Praeguste terroristide vastu ei saa võidelda üksnes lääneliku loogikaga.

Eestil on vaja hästi toimivat riikidevahelist infovahetust – meie jaoks on oht eelkõige võimalikud külalisterroristid.

Briti peaminister Theresa May ütles pärast Londoni terroriakti: „Meie maal on kaugelt liiga palju sallivust äärmusluse vastu. See ideoloogia on islami väärastus ja tõe väärastus, mida ei saa võita ainult sõjalise sekkumisega.” Loodetavasti ei jää May ja teiste tähtsate isikute avaldused paljasteks sõnadeks, vaid islamiterrorismi vastu leitakse tõesti võti, mis paremini toimib.

Kui Eestist rääkida, siis meil on vaja hästi toimivat riikidevahelist infovahetust – meie jaoks on oht eelkõige võimalikud külalisterroristid. Kuna Eestil pole terrorismiohuga tegelemiseks ohtralt ressursse, on siin kohane negatiivselt ära märkida ka Tallinna abilinnapea Kalle Klandorfi reedene pommirühma väljakutse linnavalitsuse ette toodud prügikottide juurde. Aeg on niigi ärev, hüüdkem „hunt!” ainult siis, kui oht paistab tõsine olevat, mitte nalja pärast ega poliitilises võitluses relvana.