Alampalk peab tagama, et töötajateni jõuaks õiglane osa majanduses loodavat väärtust, aga olema samal ajal kooskõlas ka teiste majanduslike teguritega: keskmine palgatase, tööviljakus, tööhõive jms. Tööandjate keskliit rõhus eile lõppenud läbirääkimistel tööviljakuse aspektile. Liidu juhataja Toomas Tamsari sõnadega: „Palgakasv ei saa tulla mitte millestki, vaid ikka tööviljakuse kasvust.”

Nüüd, kui alampalk on järgmiseks aastaks paigas, tasub tööandjatel pöörata rohkem tähelepanu ka keskmisepalgalistele, kes jäävad mitmes mõttes kaotaja rolli.

Ent tööviljakuse suurendamist ei toeta see, kui täistööajaga töötamine ei aita inimest vaesusest välja, ja 500-eurone brutopalk ju enamasti ei aita. Paljud ettevõtjad paraku ei mõtle sellele, tahtes suuresti palgaga koonerdamise kaudu konkurentsis püsida. Kuna Eestis on ametiühingud ja kollektiivlepingud vähe levinud, on alampalgal siin täita ka tööandjate kannustaja roll – juhi, korralda tööd ja müü paremini, muidu läheb su äri põhja.

Viimased viis aastat kerkis alampalk u 10% aastas ja seni pole näha olnud, et see oleks üle jõu käiv ja liiga kiire kasv. Ka laias maailmas tehtud empiirilised uuringud on näidanud, et alampalga mõõduka tõusuga ei kaasne märkimisväärset tööpuuduse laienemist, vaid see võib hoopis tööviljakust suurendada.

Nüüd, kui alampalk on järgmiseks aastaks paigas, tasub tööandjatel pöörata rohkem tähelepanu ka keskmisepalgalistele. Alampalga tõusu tõttu väheneb vahe palgaredeli järgmiste astmetega ja see võib nende motivatsioonile kehvasti mõjuda. Seda enam et tulevast aastast jõustuvate tulumaksumuudatuste puhul on keskmisepalgalised pigem kaotaja rollis. Samuti tabab neid alampalgaga seotud avalike teenuste, näiteks lasteaia kohatasu hinnatõus.