Hea, et niigi läks. Tagasiminek üksnes staažipõhisele pensioniarvestusele oleks andnud ühiskonnale vale signaali. Eilne 50:50-valik annab ka, aga nõrgema.

Hea, et niigi läks. Tagasiminek üksnes staažipõhisele pensioniarvestusele, nagu see oli puudulike ja vigaste palgaandmete tõttu 1999. aastani, oleks andnud ühiskonnale mitu väga valet signaali. Esiteks kaotaks selline muudatus ühe argumendi kõrgema hariduse omandamiseks. Pensionistaaži kogumise seisukohast oleks siis ju targem minna varakult ükskõik millise palgaga tööle, mitte parema palga saamise nimel pärast põhikooli õpinguid jätkata. Teiseks annaks see inimestele lisapõhjuse töötada osaliselt ümbrikupalga eest. Staažiaasta saaks ju kätte ka kõigest miinimumpalga eest, ülejäänu võib võtta ümbrikus või mõnel juhul dividendina. Esimesena nimetatud signaal ei oleks väga tugeva mõjuga, sest gümnaasiumi- ja ülikoolieas noored ju pensionile eriti ei mõtle, aga teine võib küll tulevasi maksulaekumisi olulisel määral mõjutada.

50:50-kompromissvariant tähendab, et kirjeldatud hädad on poole väiksemad kui n-ö nullvariandi puhul, aga nad on olemas. Kui see tee valitakse, on paarikümne aasta pärast pensionile minejate pensionid küll võrdsemad, kui oleks praeguse valemiga jätkates. Ent põhiprobleemi – pensionide väiksust – leevendab see ainult osa inimeste jaoks ja vähesel määral. Päriselt aitab pensionide väiksuse probleemi vastu ainult see, kui inimesed teenivad tööeas head palka, töötavad kauem kui esimese võimaluseni riigipensioni võtma hakata, maksavad kogu palgalt sotsiaalmaksu ja koguvad pensionipõlveks sääste ka vabatahtlikult.