Juhtkiri: jälle proovitakse välja käia Vene kaart
Karta on, et mitte ükski neist. Nagu kirjutas kommunikatsioonikonsultant Ott Lumi (EPL 10.01), võib tänavusügiseste kohalike valimiste põhiteemaks saada eesti-vene vastandus. See oleks kurb, sest rahvusküsimus ja kodakondsusteema ega isegi suur osa hariduspoliitikat ei ole kohalike valimiste küsimus. Sel juhul käiks väitlus millegi muu üle kui see, millega valitavad peaksid tegelema hakkama. Kuid nii võidetaks kiiremini tähelepanu ja polariseerumine lükkaks kampaania käima.
Peaminister Jüri Ratase hiljutine avaldus, et ta pooldab kodakondsuse andmist neile kodakondsuseta isikutele ehk „hallipassimeestele”, kes olid Eestis juba enne meie taasiseseisvumist 1991. aastal, jahmatas kindlasti nii mõndagi koalitsioonikaaslast ja oli muidu ümara jutuga Ratase puhul üllatavalt selgepiiriline seisukohavõtt. Tõsi, sellega kaasnes kiire tunnistus, et praegune koalitsioon seda mõtet kindlasti teoks ei tee, sest teised partnerid poleks nõus.
Ratase arvates võiks kaasavam kodakondsuspoliitika olla riigi suurema ühtsuse ja ühiskonna tugevama sidususe vahend. Juba on kõlanud ka esimesed vastulöögid, kus teda süüdistatakse senise, sootuks rangema kodakondsuspoliitika õõnestamises. Eks seda vaadatakse ka kui katset hoida olulist vene valijat Keskerakonna juures ka pärast Edgar Savisaare tagaplaanile jäämist.
Eestis tuleb selgeks mõelda, mida kodakondsuseta isikute probleemiga teha. Ja seda kohalike valimiste kontekstita. Kas kodakondsuse andmine oleks kui avanss, mis selle saajat rõõmustaks ja Eesti riigile lähendaks? Või saaksime me muude tulijate seas hulga Eesti passiga inimesi, kellel tegelikult pole Eesti riigist sooja ega külma ja kes sõidaksid ringi autodega, millel on Vene lipud ja Georgi lindid? Seisukohti on erinevaid.
80 000 kodakondsuseta isikust nii mõnelgi pole Eesti kodakondsuse vastu tegelikult huvigi. Eestis saab elada ja töötada ka ilma kodakondsuseta. Kas tuleks neile sellest hoolimata kodakondsust pakkuda? Mõni ei taotle seda põhimõtte pärast, sest arvab, et tal peaks kodakondsus niigi olema, ja ise oskab eesti keelt kenasti.
Kes ei poolda lihtsamat kodakondsuse andmist, peaksid pakkuma paremaid ideid, kuidas ületada Eestis kogukondadevaheline lõhe.
