Õnnetust lapsepõlvest ja halvast elust ei tasu siin küll rääkida. Me kõik teame, et kui elu on korras nagu Norras, peaks enamik inimesi seal õnnelikud olema. Kuid ometi suutis see terve ja hea ühiskond kasvatada mõrvari, kes tappis vähemalt 93 inimest ja kelle kuulsusjanu nõuab pidevat meedia tähelepanu veel ka kohtuistungi ajal.

Ja ajakirjanikele on see tõsine katsumus. Kui kuulsust janunev haige inimene sooritab niivõrd koletu kuriteo, peaks meedia ette vaatama, et tema edevus toidetud ei saaks. Mitte tsiteerida liiga palju tema poliitilisi deklaratsioone, mitte otsida tema inimlikke külgi, mitte vaadata, kellega ta kohtuda tahtis ja millist pööret soovis esile kutsuda. Sellel pole mingit tegelikku sisu, kui mõnele koletisele ei tähenda inimelu midagi ning ta haarab lihtsalt igavuse peletamiseks relva ja asub massiliselt tapma.

Inimelu läheb tänapäeva maailmas järjest enam hinda. Teisalt sooritatakse aga järjest koledamaid kuritegusid massimõrvadest genotsiidini välja. Terroristid panevad pomme, et midagi saavutada, sarimõrvarid loovad enda ümber mingit väärastunud maailma. Ja meie kas aitame selle maailma kujunemisele kaasa, üritame seda eirata või vähendame väärastumise põhjuseid.

Kas Norra mõrvar saavutas oma eesmärgi? Kui ta läks otsima perversset rahuldust vere nägemisest, siis võib arvestada, et vanglatrellide taga see temast siiski suurt sangarit ei tee. Kui ta läks otsima kuulsust ja pidevat meedia tähelepanu nagu enamik varasemaid koolimõrvareid, siis peab nentima, et see tähelepanu läheb ruttu mööda. Ja mida kiiremini me selle isiku nime unustame, seda parem meile kõigile. Mõrvar ei ole väärt seda, et me tema edevust edaspidigi üleval hoiaks.

Ma tõesti loodan, et me ei peaks tulevikus mõrvari memuaare lugema hakkama. Mõrvar on enda väljamõeldud maailmas ennast kehtestada üritav inimene, kes tegeliku maailmaga toime ei tule. Meedia asi on aga vaadata, et mõni järgmine koletis temast eeskuju ei võtaks. Sest mitte keegi ei tahaks leida mõrvarit oma ukse tagant.

Enamikku koolimõrvareid, muidu sarimõrvareid ja terroriste ühendab hoolimatus teiste inimeste ja elu vastu. Kuid terrorist tavaliselt oma isiklikku edevust peale ei suru, mõne enesetaputerroristi isik jääbki tundmatuks. Koolimõrvarid on aga asunud vorpima deklaratsioone, et siis suure veresaunaga meie keskelt lahkuda. Norra mõrvar nähtavasti valmistus veel ees seisvaks kohtuprotsessiks, et oma kiiksusid kogu maailmale uuesti kuulutada.

Aga surma teda ju mõista ei saa. Karistus, mis talle osaks saab, pole kaugeltki võrreldav sellega, milliseid kannatusi ta oma ohvritele tekitas.