Miks see nii on? Oma osa on kõrgharidusreformidel, mis on nõrgendanud riigitellimuse suunavat kätt. Kui minevikus pidi populaarsele erialale sisse saamiseks esinema suurepäraste tulemustega (või ise maksma), siis nüüd on sõel jämedam. Enam ei mõelda, et „kui õigusteadusesse sisse ei saa, õpin õpetajaks”.

Idealist võiks küsida: miks peaksidki koolid leppima nendega, kes mujale sisse ei saa? Soome kunagine haridusminister Henna Virkkunen on Eesti Päevalehes uhkusega rääkinud, kuidas Soomes saavad õpetajaks ainult „parimast parimad”. Selle taga ei ole lihtsalt palk (õpetajad saavad Soomes keskmist palka ehk ligi 3500 eurot kuus), vaid ka see, et Soome õpetajatel on oma ametis palju vabadust.

Kui uskuda rahvusvahelisi PISA haridusuuringuid, siis ei jää Eesti õpetajad oma Soome kolleegidele alla – nii Eesti kui ka Soome õpilased paistavad rahvusvaheliselt silma heade tulemustega. Ent sellal, kui Soome kool on jätkusuutlikult tugev, on Eesti kooli tulevik küsimärgi all. Õpetaja ametisse puudub konkurents, noori ei kasva peale.

Noortele, kes valivad õpetajaameti asemel muu eriala, ei saa midagi ette heita. Kui heita pilk statistikaameti palgauuringutele, võib seda mõista. Haridustöötajad teenivad keskeltläbi kolmandiku vähem kui teised kõrgharidust eeldavate ametite esindajad. Ebakindlust õpetajaametis lisab ka negatiivne demograafiline areng ja ebaselgus koolivõrgu tuleviku küsimuses. Kes tahaks end siduda maakoolidega, mille tulevik on küsimärgi all?

1990. aastate algul teenisid õpetajad ja arstid ligikaudu sama palju. Nüüd teenivad arstid õpetajatest üle kahe korra rohkem. Nemad saavad ähvardada Eestist lahkumisega, eesti kirjanduse õpetajal sama trumpi pole.

Mis saab Eesti koolist edasi? Juba praegu töötavad õpetajad mitmes eri koolis, ning annavad tunde mitmes eri aines. Ideaalne see pole – mitmes koolis töötades ei tunta sidet mitte ühegagi. 1