Juhtkiri: järgmise IRL-ika võimatu missioon
Vähest kompetentsi heidetakse Tõnistele ette juba praegu. Ta on küll kogenud ettevõtja ja olnud riigikogu liigegi, aga ministrina on ta puhas leht ja pole seni silma paistnud ka riigirahanduse teemade eestkõnelejana. Samal ajal on Tõnistel uude ametisse sisseelamiseks vähem aega, kui oli Sesteril, päevakorras on hulk pakilisi maksu- ja eelarveküsimusi. Peale selle lasub meie rahandusministril järgmisel poolel aastal ehk EL-i eesistumise ajal tavalisest suurem koormus ja vastutus.
Tõsi küll, Tõniste esimesed intervjuud näitasid, et seisukohad maksuasjades on tal olemas. Võib-olla isegi põhimõtted, erinevalt Sesterist, kes eelmises valitsuses rääkis, et konservatiivne eelarvepoliitika on Eesti tugevus, ja kiitis maksusüsteemi lihtsust, aga praeguses valitsuses lõdvendas eelarvereegleid ja võitles keerukama maksusüsteemi eest.
Ent mida on Tõnistel selles valitsuses peale hakata maailmavaatega, mille järgi Eestis peaksid olema nii madalad maksud kui võimalik ja kehtestada tuleks võimalikult vähe uusi makse? Tema idee uute maksude kehtestamise asemel käibemaksu suurendada tegi peaminister Jüri Ratas ju kohe maha.
Ettevõtjad, kes võitlevad enneolematult laia rindena Ratase valitsuse maksuplaanide vastu, suhtuvad Tõnistesse ilmselt lugupidavamalt kui Sesterisse. Aga sellest on vähe abi, kui valitsusliit ei taha oma plaanides ühtki kaalukamat muudatust teha, näiteks tõsta käibemaksu või kergitada tulumaksuvaba miinimumi vähem kui 500 euroni. Teisisõnu: kui Tõniste tahab selle valitsuse rahandusministrina pikemalt töötada, tuleb ka temal n-ö Sesterit teha ehk hakata laulma parempoolse laulu asemel vasakpoolset laulu.
Igatahes on Tõniste julge mees, et ta ministriameti vastu võttis. Aga Sesteri temaga asendamine valitsust tugevamaks ei teinud. EL-i eesistumist puudutavates asjades tegi hoopis nõrgemaks. Sisepoliitilises plaanis läbimurde tegemiseks peab ta korda saatma ime
