Konstruktiivselt ja praktiliselt, mitte tühje suuri sõnu seades, saab läheneda ka lasteaialaste keeleõppe küsimusele. Vene rahvusest lapsevanemaid, kes tahavad oma lapse eestikeelsesse lasteaeda panna, on ju päris palju. Selle vastu, et venekeelsetes lasteaedades eesti keelt õpetatakse, pole ka protestimist kuulda olnud – andke aga lasteaedadele paremaid õpetajaid ja õppevahendeid ning looge rohkem keelekümblusrühmasid!

Kiskuda see üheks keskseks teemaks ja veel keelan-käsin-poon-ja-lasen-stiilis? Tegelege praktilisemate küsimustega!

Kui Michal hakkab valimiskampaanias mängima kurja onu, kes jätab venelaste ainuvalikuks eestikeelsed (ja üksikud ingliskeelsed) lasteaiad, tekitab ta paljudes venekeelsetes inimestes trotsi ja vähendab nende huvi oma lapsed eesti keelt kõnelema õpetada. Kui Michalil on tõesti soov vene lapsed eesti keelt rääkima panna, siis vähemalt lasteaia tasandil tuleks küll võtta suhtumine, et me loome võimalusi, mitte ei plaksuta piitsa.

Kümmekonna aasta jooksul, kui valimiskampaaniate keskmes on olnud eesti-vene vastandus Reformierakonna ja Keskerakonna esituses, on siinsed eesti- ja venekeelsed kogukonnad teineteisest pigem kaugenenud. Selle tee jätkamine ei ole Eesti riigi huvides. Pealegi on haridussüsteemi üldiste küsimuste arutamine riigikogu valimiste teema, kohalikel valimistel arutatagu küsimusi, mille lahendamine on linna- või vallajuhi võimuses. Lasteaedade parem rahastamine seda on – näiteks Tallinna linnameedia koomaletõmbamise arvel. Tallinnast leiab hõlpsasti terve hulga rahvusüleseid probleeme, mille üle saab Keskerakonnaga ägedasti vaielda ja valijaid kaasa tõmmata.