Juhtkiri: jõugupealiku väljakutse Eestile
Samamoodi noomis maffiapealik don Corleone Mario Puzo „Ristiisas” matusetalitajat: miks too otsis abi riiklikust süsteemist, samal ajal kui „perekonna” poole pöördumine oleks toonud talle igatsetud õigusmõistmise? Paralleelmaailmade loomine on tugevaid isiksusi ikka lummanud.
Ent selleks ühiskonnad üheselt mõistetavaid seadusi ja reegleid kehtestavadki, et isehakanud ristiisad ei saaks omatahtsi võimu teostada. Seada õigusriigis kahtluse alla kohtuvõimu tegevus tähendab väljakutset mitte ühele riigivõimu lülile, vaid ühiskonnale tervikuna. Just sõltumatu kohtumõistmine teeb demokraatiast demokraatia. Piltlikult: kui eriteenistuses võibki keegi olla ümber õela poliitiku sõrme keeratud, siis süütu inimene jääb kohtus ikka õigeks ja päris paha saab viimaks karistuse.
Riikides, kus kohtuvõim muutub müüdavaks, on ka ülejäänud rahva võimu teostamisel lõpp. Niisiis on tegemist väga tõsise süüdistusega.
Sisuliselt väidab Savisaar, et Eestis õigusriik enam ei toimi. Kodanikuna on tal õigus oma arvamusele. Parteijuhi suust kõlavad üleskutsed õigusemõistjate otsuste peale sülitada aga praalimisena, mis meenutab end seadusest väljapoole seadnute kõnepruuki stiilis „prokurör annab”. Ise korruptsioonikahtlustusega uurimise all olev parteijuht ei mõju tema positsiooni arvestades veenvalt.
Keskerakonnast ongi nende parteid puudutavate skandaalide puhul kõlanud väiteid „loomulikult on uurimisorganid poliitilise võimu käepikendus” ja juttusid antennidega lastekärudest või parteisse sokutatud kapo agentidest. Võimule pürgiva erakonna puhul tekitavad sellised paranoilised kahtlused tõsise kartuse, kui adekvaatselt suudaksid nad hinnata olukorda valitsust juhtides. Veelgi halvem: nii nagu hunti hüüdev poisikegi, võtavad nad hüüdjalt usutavuse ka seal, kus ongi põhjust appi hüüda.
Või kajastavad kirjeldatud meetodid korda, mille Keskerakond ise sarnaselt oma partneri Ühtse Venemaaga looks? Jutt Eesti demokraatia nõrkusest mõjub Kremlist dikteeritud etteütlusena, mille siht on külvata ebakindlust. Pigem on siiski tegemist oma järgijate jaoks illusioonide loomisega – nii nagu uhkeldav jõugupealik, kes kinnitab, et suudab oma protežeesid seaduse eest kaitsta. Aga viimaks purustavad käerauad laiava unelma ikkagi.
