Pealegi ei pidanud EAS-i juhatuses kahte aastatki vastu enne aastaid Hansapangas ja Swedbankis juhtivatel ametikohtadel töötanud Krõõt Kilvet. Ja pärast ajutist EAS-i tegevjuhiks olekut nõukogu liikmeks määratud Parusk, kes sai sel aastal president Ilveselt teenetemärgi, lahkus sealt tänavu veebruaris sõnadega, et tema hinnangul ei ole nõukogu „teinud piisavalt head tööd”. Veidraks võib pidada sedagi, et EAS-i nõukogus on tervelt 11 liiget, aga juhatuses igapäevajuhtimise eest vastutajaid ainult kaks. Vanasti kuulus EAS-i juhatusse neli inimest, mida nii suure organisatsiooni puhul ei saanud pidada paljuks.

Kui praegu pole tegemist EAS-i juhtimise kriisiga, siis mis see on? Neljapäeval tuleb EAS-i nõukogu kokku, et arutada Rannamäe ametisse sobivust. Tegelikult vajaks kaalumist ka EAS-i praeguse nõukogu kõlblikkus, samuti EAS-i praeguse ülesehituse mõistlikkus. Kui Eesti kõvemaid juhte EAS-i juhtima ei saada ja need, kes riskisid sellesse ametisse tulla, pikalt vastu ei pea, siis ei saa asi olla ainult tegevjuhtides. Midagi peab viga olema ka EAS-i poliitilisel juhtimisel või EAS-il endal. Kui EAS 2000. aastal loodi, siis pandi kokku viis väga erineva missiooniga riiklikku agentuuri.

EL-iga liitumiseni see enam-vähem toimis, kuid kui lisandus euroraha jagamise ülesanne, sai EAS-ist peamiselt bürokraatlik rahajagamismasin.

Eesti riigis on praegu terve hulk riigiasutusi, mille ülesanded EAS-i omadega osaliselt kattuvad või piirnevad: keskkonnainvesteeringute keskus, KredEx, Maaelu Arendamise Sihtasutus jt. Nende tegevus vajab kriitilise pilguga ülevaatamist. Neid kõiki üheks hiigelsihtasutuseks liita ei ole mõistlik, aga nende allüksusi ümber tõsta, ühendada või tükeldada võiks mõnel juhul küll.