Juhtkiri: Juri Andropovi õpilased

Valitsuspoliitikud panid eile lahkumisavalduse esitanud maksuameti juhile Marek Helmile sisuliselt võimatu ülesande. Nõuet jälgida, kas ettevõtjad kasutavad ametiautosid ainult tööülesanneteks või teevad juhtumisi ka erasõite, saanuks täita Juri Andropovi aegses Nõukogude Liidus. Eestis muutus selle seaduse tõlgendamine õigusriigi üle irvitamiseks.

Kui poliitikud tulevad välja järjekordse helde valimislubadusega, nimetatakse pea alati üheks katteallikaks tõhusamat maksude laekumist. Eelmine rahandusminister Jürgen Ligi leidis ühe seaduseaugu, mille kaudu tuua riigile juurde üle 20 miljoni euro. Eestis kehtis tõepoolest kogu Euroopa Liidus harukordne süsteem, kus eraisikust autoostja pidi tasuma auto eest käibemaksu, auto ostnud firma sai aga käibemaksu täies ulatuses tagasi küsida.

Nõuet jälgida ettevõtjate autokasutust saanuks täita Juri Andropovi aegses Nõukogude Liidus.

Ometi ei julgenud seadusi kehtestavad poliitikud anomaaliat likvideerida, vaid lõid hübriidvormi, mis mõjub üleskutsena proovida, kui palju seadus venib. Detsembrist jõustunud muudatuse järgi saab käibemaksu vältida, kui kasutada autot täielikult ainult tööülesannete jaoks. Ainus reaalne võimalus seda kontrollida ongi Andropovi meetodid. Ka tolle endise KGB esimehe üürikese valitsemisperioodi ajal käisid inspektorid mööda poode, kinosid, juuksuriärisid ja saunasid, et kindlaks teha: ega keegi ei kasuta tööaega millekski muuks kui kommunismi ülesehitamisse panustamiseks?

Aga kuidas siis kindlaks teha, et ametiautot kasutatakse tõesti ainult tööks? Küsimus on sisult absurdne, eriti olukorras, kus reaalne elu eeldab üha rohkem paindlikkust. Väga paljudel tegevusaladel pole põhimõtteliselt võimalik töisel ja erasuhtlusel täpset vahet teha.

Marek Helm tundis end talle peale surutud olukorras ilmselgelt ebamugavalt. Eks ole ka muud hiljutised katsed maksulaekumist parandada tuginenud habrastele alustele. Poleks näiteks paha teinud kaasata ettevõtjaid rohkem üle 1000-euroste käibemaksudeklaratsioonide nõude puhul.

Teisisõnu: seadusandjad on pannud tubli riigiametniku korduvalt olukorda, kus ta saaks seadust täita üksnes teisi demokraatlikke norme rikkudes. Pole imestada, kui ka kõige tugevam inimene otsustab end väärtuste konfliktist taandada. Kui Eesti nüüd tõesti kaotab võimeka ametniku, on ennekõike süüdi kahvlisse panevate seaduste poolt hääletanud poliitikud. Pole paha, et nii tugev žest tuli vahetult enne valimisi.