Pole paha, et maksukogujad üritavad leida lahendusi, kuidas ohjata neid, kes teiste kulul liugu lasevad. Tehakse seda aga kaunis küsitavate meetoditega. Ministri sõnumis peegeldub, et riik suhtub oma kodanikesse kui potentsiaalsetesse kurjategijatesse, kes peavad ise nägema vaeva selleks, et oma süütust tõestada.

Nõnda tahetakse keelata käibemaksutagastuse saanud kallimate autode kasutamine erasõitudeks. Küsitavusi tekitab aga kohustus riiki veenda, et firma auto seisab õhtuti tõepoolest ettevõtte peakontori, mitte mõne tema töötaja kodu ees. Kuidas oleks süütuse presumptsiooniga?

Põhiseadusega vastuolus võib olla teinegi ettepanek, mis annaks maksuametile automaatselt teavet rohkem kui tuhandeeuroste tehingute kohta. Süsteemi ülesehitamiseks vajaliku raha peaksid aga leidma ettevõtjad. Maailma äriorganisatsiooni ICC hinnangul võib suurema firma kulu ulatuda kuni 20 000 euroni. Riik on praegu defineerinud kategooria kahtlusaluseid, kes peavad enda jälitamise ise kinni maksma.

Hoopis kohasem oleks vastupidi nõuda sarnaseid liigutusi riigiaparaadilt endalt. Kui riik looks ka ise süsteemi, kus kõik kulutšekid, hanked ja üldse kogu meie eelarveraha liikumine oleksid igaühele kättesaadavad vaid paari hiirekliki ja mitte aeganõudvate teabenõuete abil, tunduks ehk kodanikeltki aususe tõendamise nõudmine mõnevõrra õiglasemana.

Praegu luuakse uusi võimalusi kuritarvitusteks. Automaatsüsteemi saadetud andmeid loevad ju inspektorid, kes paha tahtmise korral võivad jõuda nii mõnegi ärisaladuseni. Tundub lahmiva kahtlustusena? Eks kaabakate suhe oma riiki ole vastastikune.