JUHTKIRI: „Kaasmaalaste” erimeelsused
Viimastel päevadel oleme saanud näha kohalike vene aktivistide imelikku vaidlust. Nimelt süüdistas üks Öise Vahtkonna juhte Maksim Reva siinset Venemaa saatkonda, nagu teeks saatkond ja ilmselt ka mõned Moskva ametnikud ettevalmistusi selleks, et Venemaa tunnistaks Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt. Vene saatkonna töötajad olevat asunud otsima teid Eesti ja Venemaa seisukohtade lähendamiseks.
Eesti Päevalehele intervjuu andnud suursaadik Nikolai Uspenski jäi oma kommentaarides diplomaadile omaselt diplomaatiliseks. Kui hakkaksin reageerima kõikidele meedias tehtud avaldustele, ei jääks töö tegemiseks enam aegagi, ütles Uspenski. Ometi möönis temagi, et erimeelsusi on ka nn kaasmaalaste organisatsioonides.
Kas tasub neist arvamustest, süüdistustest ja vaidlustest midagi väga kaugeleulatuvat välja lugeda? Vaevalt. Spekuleerida võib muidugi alati. Äkki on tõesti näiteks Vladimir Putini ja Dmitri Medvedevi leeri vahel erimeelsusi – tõenäoliselt küll mitte välispoliitika ajamise sisus, vaid lihtsalt stiilis –, ja kaugelt Moskvast tilguvad need erimeelsused eri kanaleid pidi ka kohalikku poliitikasse. Ühtlasi võib Venemaa saatkonna süüdistamises olla ka Reva meediaga manipuleerimist ja isikliku ego rahuldamist. Tihti on ju kohalikud poliit-aktivistid mõnele ettevõtmisele niivõrd suure panuse teinud, et väiksemgi kursimuutus, isegi kui tegemist on taktikalise käiguga, ähvardab hoobilt nende isiklikku üritust ja heaolu. Sagedasti on need nn kaasmaalaste organisatsioonid omavahel ju ka konkurendid, kes võistlevad nii Moskva raha kui ka tähelepanu pärast.
Eestil ei maksaks neist spekulatsioonidest ja nn kaasmaalaste vaidlustest eriti välja teha. Eesti välispoliitikas ei muuda see midagi. Eestil on oma välispoliitilised eesmärgid, oma arusaamine rahvusvaheliste organisatsioonide rollist ja riikidevahelistest suhetest. Loomulikult, kui keegi soovib tõepoolest Eesti-Vene suhteid lähendada, siis palun väga, Eesti on alati koostööks valmis.
