Jah, on hea, et me saime pikema tuhlamise peale teada, et Keskerakonna peasekretäri Priit Toobali kätte on sattunud võõras kirjavahetus – nimelt sotsiaaldemokraat Hannes Rummi oma. Sellele tuleb anda õiguslik hinnang. Kirjavahetus peab olema puutumatu. Seda käsitlev menetlus veel jätkub. Kuid põhjus, millega kogu asi algatati ja parteikontorisse mindi – et Priit Toobal ja Ester Tuiksoo on kasutanud mõjujõudu kultuuripealinna hangete mõjutamiseks –, selle kohta pole midagi vettpidavat.

Ometi lõi riigiprokurör Heili Sepp kogu menetluse jooksul muljet, et me veel kuuleme midagi silmi avavat ja väga põhjalikku kultuuripealinna hangete puhul mõjujõu kasutamise kohta. Me ei kuulnud midagi. Kuulsime hoopis menetluse lõpetamisest. Ühele erakonnale tekitati sellega konkreetset mainekahju, aga kus on nüüd vastutajad?

Ühte või teise erakonda suhtumine ei saa määrata seda, kas me peame neid mõjujõu kasutamises süüdi olevaks või mitte. Isegi siis mitte, kui me oleme Toobalist või Tuiksoost harjunud kuulma skandaalses kastmes. Tõendeid on vaja.

Ühe opositsioonierakonna mängu toomine viib asja poliitilisele tasemele ja tähendab, et vastutus ulatub siseminister Ken-Marti Vaherini välja. Kaitsepolitseil ja prokuratuuril on edaspidi keerulisem olla tõsiselt võetav, kui asi tõsiselt võetavust vääriks. Kodanikuna tahaksime me kõik uskuda, et kui prokuratuur ja kaitsepolitsei end liigutavad, siis ikka asja pärast. See on omamoodi tuumanupp, mida ei maksa asjata näppida.

Peaprokurör Norman Aas kirjutas alles eilses Äripäevas, et õigussüsteemi peavad toetama väärtushinnangud. Ta rääkis palju eetikast ja selle õigusest lahku kasvamisest. Säärane jutt ei tundu enne sellise uudise väljakäimist juhuslik. Seda võiks tõlgendada ka nii, et kuna tõendeid ei leita, siis tegutseme edaspidi südametunnistuse järgi. Kas see oli teie viimane artikkel peaprokurörina, härra Aas?