Kahtlemata on Arctic Sea kaaperdamise juhtum müstiline ja infot selle kohta väga vähe. Kuid ka Interpoli poliitilistel motiividel kasutamine on teada. Kevadel lükkas Interpol pärast asja uurimist tagasi Venemaa soovi vahistada Moskvas surnuks piinatud Sergei Magnitski äripartner William Browder: „Browderit puudutav informatsioon oli oma loomult peamiselt poliitiline ja seetõttu vastuolus Interpoli reeglite ja määrustega.”

Venemaa on Interpoli kurjasti kasutanud ajakirjanik Pjotr Siljajevi vastu. Siljajev sai Soomelt poliitilist varjupaika, kuid sattus Hispaania reisil politsei kätte. Ka Valgevene valitsusvastase Aless Mihhailevitši võttis Poola politsei kinni just Interpoli nõude tõttu.

Mihhailevitš sai Poola politseist tulema 12 tunniga. Hispaania politsei lasi Siljajevi minema kümne päeva pärast. Kross kurdab, et pole saanud USA-sse lennata sellest ajast saadik, kui Venemaa suvel esimest korda Interpolile taotluse esitas. Niisiis ebameeldivusi jagub.

Interpol on küll suur organisatsioon, kuid tegelikult langetab otsuse kedagi tagaotsitavate nimekirja panna suhteliselt väike komisjon. Krossi juhtum on päevakorras juba teist korda. „Peasekretariaat uurib enne avaldamist iga märkenõuet, mille liikmesriik saadab,” on Interpol varem analoogse juhtumi puhul öelnud. Seda huvitavam on, millised olid allhoovused.

Paistab, et Eesti Interpoliga suhtlevad isikud peaksid endast paremini märku andma. Samal ajal päästab IRL oma liiget siseminister Ken-Marti Vaheri tasemel, mis tundub juba ülepingutusena. Samuti on kaitseministri vastsel nõunikul oodata parteikaaslaselt Urmas Reinsalult reisimist turvavat diplomaatilist passi. Kas ka teised kodanikud võivad välismaal loota samal tasemel kaitsele?