JUHTKIRI: Kas diktaator on kõige hullem?
Kuid üle-eelmisel nädalal toimunud riigipea Zine El Abidine Ben Ali kukutamine ja välismaale põgenemine ühes kaasnevate rahutustega on mõjunud araabia maailmale sütikuna. Kauge Jeemen, kuhu meeleavaldused levisid, võinuks jääda uudiskünnisest allapoole, kuid Tuneesia rahutused on käivitanud tänavamäratsemised 80 miljoni elanikuga Egiptuses. Hosni Mubarak valitseb seda riiki nagu diktaator. Oluline põhjus, miks ta pole jäänud oma autoritaarsete võtetega lääneriikidele hambusse, on see, et üldiselt on ta lääneriikide liitlane. Ka Tuneesia on jätnud suhteliselt lääneliku ja suhteliselt jõuka araabia maa mulje, kuigi üldise arvamuse järgi on tegemist autoritaarse riigiga. Kõik see ühes korruptsiooniga on toitnud rahulolematust neis ühiskondades. Õigus paistab olevat neil, kes läänemaailma ähvardava islamiohu asemel märgivad, et islamimaade ühiskonnad ise on paljuski seesmiselt lõhki.
Lääneriikidel on ohtlik oma senist liitlasvalitsust Egiptuses liiga tugevalt toetada, sest toetades rahulolematust tekitanud liidreid, pälvib läänemaailm ka ise vaenu. Targem on jääda truuks pigem printsiipidele kui inimestele. Raskus seisneb aga selles, et suurema demokraatia kasuks hõiskama hakata oleks selles piirkonnas naiivne. Demokraatlikud valimised ei tarvitse Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas alati võimule tuua inimesi, kellele demokraatlikud ja liberaalsed väärtused (näiteks sõnavabadus) midagigi tähendaks. Rahva hääl ei tarvitse olla vabaduse hääl. Alternatiivid autoritaarsetele valitsejatele pole alati meeldivad – nendeks võivad olla hoopiski muslimi vennaskonnad, mis riigi pigem sulevad kui avavad. Demokraatlikud ja kõige laiemas mõttes liberaalsed põhimõtted peavad selles piirkonnas ennast veel rahvastele tõestama. Just üleminekufaas on sageli kõige plahvatusohtlikum.
