Riigiuuendajate osa ettepanekuid on asjalikud, aga osa paneb küsima, kas me neid ellu viies katku kooleraga ei asenda.

Riigireformi SA nimetab silotornistumist Eesti täitevvõimu üheks suuremaks probleemiks ja ilmestab väidet näitega riigi 47 valdkondlikust arengukavast ja ühtse kõikehõlmava strateegia puudumisest. Probleemi lahendamiseks teevad riigiuuendajad hulga ettepanekuid, millest mõned on asjalikud, aga mõned panevad küsima, kas me neid ellu viies katku kooleraga ei asenda. Ministeeriumide asemele ühtne valitsusasutus? Peaminister riigi peastrateegiks? Riigikantselei strateegiabüroo, riigikogu arenguseire keskuse ja Eesti Panga analüüsikompetentsi baasil riigi strateegiakeskus?

Lühidalt iseloomustades tähistavad need ettepanekud tsentraliseerimist. Hästi ellu viiduna võib see riigi efektiivsust mõnes osas tõsta. Seda tegemata on ametnikkonna kärpimine umbes poole peale, nagu Riigireformi SA ette paneb, täiesti ebareaalne. Ent tsentraliseerimine ja silotornide lammutamine, kui seda hurraa korras teha, sisaldab ka ohte – peaminister-peastrateeg saab ühtse strateegiabüroo toel kauem vales suunas marssida, ilma et keegi neile eksimist oskaks või julgeks ette heita. Silotornide lammutamisest rääkida on moodne, aga samal ajal on nad teatud piirini ka vältimatud ja isegi kasulikud.