Juhtkiri: kas Päts väärib monumenti?

Kas üks iseseisvusmanifesti autoreid ja Eesti Vabariigi rajaja Konstantin Päts väärib ausammast või on tema minevikus liiga palju kompromiteerivat, et talle kuju püstitada?

Kus peaks see ausammas seisma? Äkki muretseme me üldse liiga palju monumentide pärast, selmet tegeleda pakiliste muredega? Need küsimused nõuavad selget vastust nüüd, kui president Pätsi säilmete Eestisse sängitamisest möödus veerand sajandit. Me ei paku teile valmis vastust, aga loodame pakkuda mõtteainet.

Suurvaimud on harva probleemivabad. Ikka ja jälle kerkib esile neid, kes toovad päevavalgele fakte või ka oletusi, mis nende aupaistet tuhmistavad. Pätsi puhul on vähem vaieldav viga autoritaarse vaikiva ajastu kehtestamine, mida kajastab praegu ka Draamateatri etendus „Wabadusrist”. Eesti loobus Pätsi juhtimisel demokraatiast, see oli meie mineviku väärsamm. Oletuslikumalt võib veaks pidada vastupanuta iseseisvusest loobumist aastatel 1939–1940 (Eesti ei olnud ainus omataoline). Veel vaieldavamad on väited, et Päts tegi poliitikuna Vene luurega koostööd. Magnus Ilmjärv on nii väitnud, kuid see seisukoht on ajaloolaste seas konsensusest kaugel.

Mitte ükski hilisem kompra ei tühista olulisel ajal riigi sünnis täidetud erakordset rolli.

Kindlasti ei tohiks väärsammud – isegi kui need tõesti olid väärsammud –, tähendada, et inimene ei vääri tunnustust oma eelnevate saavutuste eest. Ükski kompra ei tühista olulisel hetkel täidetud erakordset rolli.

Päts täitis säärast rolli 1918. aasta veebruaris, Eesti Vabariiki luues ja hiljemgi. Tema kodanikujulgus oli teadmatuse ajal määratu. Ajalugu on meie identiteedi hoidmiseks tähtis ja keegi ei võta Eesti ajaloo suurkujusid tõsiselt, kui eestlased ise neid tõsiselt ei võta. Seda enam et maitseme nüüd ju selle ajaloo vilju.

Ent alati võib osutada, et Pätsil juba on monument. Pärnumaal Tahkurannas paikneb ausammas, mille Päts lasi piiritus edevuses 1939. aasta juunis iseenda sünnikoha tähistamiseks püstitada. Punavõim hävitas selle juba järgmisel aastal, kuid juba enne vabariiki, 1989. aastal taastati ka ausammas.

Kas Pärnumaa monumendist ei piisa ja vajame seda ka Tallinna? Või peaksime tegelema hoopis millegi muuga, erinevalt Pätsist, kes saatusehetkedel raiskas energiat eneseupitamisele? Meie lugejad on teretulnud sel teemal kaasa kõnelema. Vähemasti ei püstitaks me sel juhul ausammast iseendale.