Haigeid ravitakse nüüd moodsama tehnoloogia toel kui kümnendi alguses. Ja arstid, kes seda teevad, teenivad oluliselt rohkem kui toona, ent midagi on läinud ka allamäge. Nii on pikenenud ootejärjekorrad eriarsti juurde, hambaarsti juures käiakse harvem ja suurenenud on patsientide omaosalus arstiabis, mis lööb kõige valusamalt vaesemate inimeste pihta. Masendav olukord valitseb hooldusravis – seda vajatakse Eestis pea viis korda praegu pakutavast rohkem. Seega võib öelda, et ehkki praegu on võimalik saada paremat arstiabi kui aastatuhandevahetusel, on selle kättesaadavus teinud pigem vähikäiku. Seda kinnitab kas või see, et maainimesed käivad arsti juures oluliselt harvem kui (pea)linlased – põhjused võivad siin ulatuda rahanappusest puuduliku ühistranspordi korralduseni.

Mida teha? Ehkki uuring viitab, et tervishoiule kulutatav raha ja patsiendi heaolu pole alati korrelatsioonis, tuleb tunnistada, et praegune tervishoiu rahastamissüsteem ei pea sellisena vastu. Rahvastik vananeb, arstiabi vajadus lähikümnendil suureneb. Teisalt tuleb ühe pensionäri kohta järjest vähem töölkäijaid, kes haigekassat ülal peavad. Ühe lahendusena oleks mõistlik kaaluda pikemas perspektiivis pensionäride eest ravimaksu tasumist. Geriaatrid on juba ammu soovitanud ka hoolduskindlustuse kehtestamist. Jah, ja oma osa on kindlasti ka süsteemi efektiivsusel. Eestis on ühe arsti kohta oluliselt vähem õdesid ja hoolduspersonali kui Põhjamaades. See tähendab, et paljutki, mida võiksid teha õed või hooldustöötajad, teevad Eestis kõrgepalgalised arstid – eks seegi ole kokkuhoiukoht.