Ajal, mil poliitikud räägivad õhinal Eesti suurest majanduskasvust ja palgatõusust, on enam kui piinlik, et tuleva aasta eelarveläbirääkimistel vaidlevad sotsiaal- ja rahandusministeerium tõsimeeli selle üle, kas järgmisel aastal jagub raha kiirabi palkadeks ja laste vaktsineerimisprogrammiks ning kas puuetega inimestel piisab päevas kolmest või ainult ühest mähkmest.
Tõsi, sotsiaalministeeriumi tulevaaastane eelarvekasv on praeguse seisuga 6,87 miljardit krooni, kuid lisaraha läheb peamiselt koalitsioonilepingus võetud uute kohustuste katteks. Muud kulutused soovib rahandusministeerium külmutada 2007. aasta tasemele. See tähendab, et riik ei saa tõsta näiteks kiirabitöötajate ega lastekodukasvatajate palka, rahastada vajalikul määral vähistrateegiat ja narkomaanide ravi ega investeerida haiglavõrku.
Eelarve külmutamine tähendab sedagi, et riigil pole piisavalt raha näiteks HIV/aidsi ravimite ostuks. Seni on seda suuresti rahastatud välisallikatest – Global Fondist –, kuid tänavu sügisel see humanitaarabi lõpeb. Ning tuleval aastal rahavajadus kasvab, sest paljud viirusekandjad hakkavad jõudma faasi, mil nad vajavad kalleid ravimeid.
Tõsi, igal suvel saadab riigieelarve koostamist ministeeriumide hädakisa. Kuid sel aastal näib lugu olevat küünilisem kui kunagi varem. Valitsusparteid on nõus leidma katet vaid oma valimislubadustele – vanemahüvitise pikendamine, tulumaksureform –, muude valdkondade kulud aga külmutatakse.
Valijatele jäetakse mulje, et asjad liiguvad ja lubadusi täidetakse. Kuid seda tehakse paljude teiste valdkondade arvelt, mis valimiskampaanias “ei müü”. See tähendab Eesti poliitika jõudmist faasi, kus üha määravamaks muutub näiline efekt, mitte aga reaalsed vajadused. Ning kus maksab pigem kampaaniameistrite kui valdkonnaekspertide sõna.
