JUHTKIRI: Keegi pole eksimatu

Eesti tuumatoetajate leeris on alanud ärev sagimine. Pärast telepilti Fukushima tuumajaamast kuuleme tuumaentusiastide kinnitusi, et tegelikult on õiged tuumajaamad ikkagi ohutud, ainult et Jaapani tingimused olid  ainulaadsed ja Eesti tulevases tuumajaamas ei saaks kuidagi midagi niisugust juhtuda, sest ei tsunamit ega maavärinaid meil ju pole. Tuuma-entusiastid räägivad, kuidas me ei saa minna metsa elama ja elektrita hakkama saada. See on tõsi ja oleks väär ühe juhtumi põhjal tuumaenergia kasutamist variandina täiesti kõrvale jätta. Enamasti on tegu vähest saastet tekitava lahendusega, millega on suuri koguseid energiat toota lihtsam kui näiteks tuuleenergia abil, mille praeguses arengufaasis on palju lahtisi otsi.   

Kuid tuumaentusiastide pressing läheb kohati märgist mööda. „Tuumaelektrijaama reaktor ei saa mitte kuidagi plahvatada niimoodi nagu pomm,” räägivad akadeemikud Endel Lippmaa ja Anto Raukas Postimehes. Kuid tuumareaktori katastroof võib musta stsenaariumi korral viia siiski radioaktiivse lekkeni, mis muudab tervisliku elu kümnetel kilomeetritel selle ümber võimatuks. Ja Jaapanis on pinnasest avastatud tavalisest 1600 korda suuremat radiatsiooni. „Tallinna–Tartu maanteel hukkub üksi igal aastal kümme ja saab vigastatud kümneid inimesi,” selgitab MTÜ Eesti Tuumajaam esindaja Kalev Kallemets. Tõsi, aga need avariid ei sunni meid evakueeruma maantee ümbrusest.

Iga variant, mida Eesti valib, tähendab teatud riske – kas tõenäolisemaid, aga mitte eriti ohtlikke või siis vähetõenäolisi, kuid halval juhul väga ebameeldivaid. Jah, Eesti võimalik tulevane tuumajaam ei satuks ilmselt tsunamiohtu. Kuid jutt sellest, et sellises jaamas ei saagi midagi juhtuda, tähendab inimestest mittearusaamist. Inimene on ekslik. Ja kui ettevalmistused ühe ohu vastu ongi täiuslikkuseni viidud, siis kusagil on kindlasti midagi, mida pole ette nähtud. Riigis, kus isegi klaasristi helendama panek on osutunud liiga keerukaks, tahaks tugevamaid garantiisid kui mõne mehe sõna.