Juhtkiri: kehaline kasvatus, kõige tähtsam aine

Kuna vähese liikumise tõttu on üha rohkem lapsi ülekaalulised, ennustavad pessimistlikud demograafid, et keskmine eluiga hakkab lühenema.

Praegused noored ei ela ülekaalulisuse tõttu nii vanaks kui praegused vanad. Võimalik on kehvemgi stsenaarium: ei lühene keskmine eluiga, vaid tervena elatud elu pikkus. See paneb niigi vankuvale tervishoiusüsteemile lisakoorma. Kõlab kehvasti, aga ka abstraktselt ja kaugelt. Lapsed ja noored teavad küllalt hästi, et liikuda on vaja, aga teoreetiline teadmine väljendub liiga harva praktilises tegevuses.

Täna Tartus toimuval liikumisfoorumil räägitakse sellest jälle ja tehakse ettepanekuid, kuidas laste liikumisaktiivsust suurendada. Haridusministeerium koostab ka analüüsi, kuidas muuta kehalise kasvatuse ainekava laste ja noorte liikumisharrastust toetavamaks. See analüüs peaks valmima tuleva aasta juuniks.

Paljud peavad kehalist kasvatust endiselt vähem tähtsaks kui muid aineid. See on vale lähenemine.

Mida teha, et me ei jääks jälle teoreetilise targutamise tasandile, vaid jõuaksime ka tegelike muutusteni? Mängu- ja spordiväljakuid, kergliiklusteid jms võiks alati rohkem olla, aga enamasti pole see peamine kitsaskoht. Euroopas on vähe riike, kus on kodust võimalik parki või metsa jõuda kiiremini kui Eestis. Kliima taha pole põhjust pugeda, sest peale nutitelefonide on palju paremaks ja taskukohasemaks muutunud ka rõivad, millega kehva ilmaga väljas käia.

Suurem kitsaskoht on täiskasvanud eestvedajad, kes lastele huvitavaid trenne, matku, jalutuskäike korraldaksid. Liikumisvaeguse peasüüdlase, nutitelefonide ja arvutite tõmbe vastu ei piisa üksnes sõnadest „Minge välja ja liigutage ennast tund aega”. Vaja on rohkem huvitavaid organiseeritud tegevusi. Selliste tegevuste jaoks peaks riik koolidele rohkem raha andma. Loomulikult võiksid ja peaksid ka lapsevanemad oma järeltulijatega rohkem liikuma ja sportima. Kahjuks on paljudel neilgi teadmisi ja motivatsiooni napilt.

Pööret paremusele ei saa tulla enne, kui muutub üldine suhtumine kehalisse kasvatusse. Osa õpetajaid ja lapsevanemaid peab seda endiselt vähem tähtsaks kui koolipingis istumise aineid, matemaatikat, keeleõpet. Vanal ajal, kui lapsed vahetundidel ja pärast tunde palli mängisid ja puude otsas ronisid, võis see tõesti vähem tähtis olla. Tänapäeval enam mitte. Laste tasakaalustatud arengu huvides peab kehalise liikumise kooliprogrammis kõrgemale kohale asetama.