Õli lisas tulle ka õnnetu rumalustest kubisev Tartu ülikooli sotsioloogia eriala lõputöö, mille autor kaitsmisel väitis, et mustanahaline Martin Luther King naelutas 1914. aastal kiriku uksele teese. Oleks justkui leitud lolluse kehastus ja saadud temast Eesti kõrghariduse tõvele isikustatud näide. Kõige vähem, tundub, võib mingit retoorika muutust märgata haridus- ja teadusministeeriumi poolel. Jätkatakse kõrgharidusstrateegiale panustamist, räägitakse ühekorraga kõrghariduse massistumisest ja sellesama massilise asja kõrgest kvaliteedist. Kas need kaks asja on korraga saavutatavad, tundub kahtlane. Kõige paremini saavad hakkama ühiskonnad, kus kõrgharidus on massiline, väidetakse.

Teisalt: kas väga palju halba kõrgharidust teeb meid ühiskonnana paremaks? Kas suured auditooriumid, mille ees on napi teadustöö ja õpetamise kogemusega õppejõud, sest paremaid ei jätku, on edu retsept? Tekib küsimus, milline on optimaalne tasakaal massilisuse ja kvaliteedi vahel. Kõrghariduse üle väideldes ei tohiks enam kasutada argumenti „andke rohkem raha, siis lähevad asjad paremaks”. Raha pole väga palju juurde tulemas, peame hoopis küsima: mida me saame sama raha eest paremini teha? Ei peaks avama uusi erialasid, kui nende õpetamiseks pole võtta korralikke õppejõude, kes suudavad avaldada rahvusvahelisi publikatsioone ja juhatada ka huvilised õpilased sellele tasemele. Ja kui selliseid erialasid on, tasub mõelda, kas maksab neid edasi arendada. Kõrghariduse tase sõltub ka sellest, millist tagasisidet suudavad õppejõud üliõpilastele anda. Kui kirjatöid ei kommenteerita, vaid pannakse ainult paberinurgale hindeks B, C või D, pole õppejõud teinud küllalt, et vältida uusi lolluse kehastusi.