JUHTKIRI: Kergejõustiku vahelduvvool

Eesti kergejõustiku seis on praegu nagu vahelduvvool: vahel tuleb suuri edusamme sealt, kust seda nii äkilisel moel ehk ei oleks oodanudki. Mõnigi sportlane aga, kellelt palju ootama hakatakse, kipub pärast ootuste üleskütmist peagi kõrbema või siis lihtsalt vaikselt ära vajuma. Oleme sedavõrd nõudlikumad, et juba järgmisel nädalal toimuvad Pariisis Euroopa sisemeistrivõistlused kergejõustikus.

Tõelist rõõmu pakuvad Marek Niidu USA-s joostud Eesti 200 ja 400 meetri siserekord. Niidu 400 meetri aeg lühikesel ringil oli täpselt sama, mille jooksis 1990. aastal Aivar Ojastu välistingimustes. Eakad rekordid on lõpuks purunenud ja rõõmu teeb, et meil on taas mees, kes tõesti sprinti joosta suudab. Niidu puhul teeb aga ettevaatlikuks, et ka eelmisel talvel jooksis ta häid tulemusi, kuid suvehooaeg kulges vigastustega heideldes. Vormi ajastamine on tema puhul kriitilise tähtsusega. Tiidrek Nurme, kes hiljaaegu uuendas Eesti 1500 meetri jooksu siserekordit, näitas samuti, et tase on tugevnenud, sest rekord tuli, ilma et ta oleks rekordi jooksmisele eraldi suurt tähelepanu pööranud. 

Euroopa meistrivõistlustele läheb tiitlit kaitsma kaks Eesti sportlast: Ksenija Balta kaugushüppes ja Mikk Pahapill seitsmevõistluses. Nende hetkevormi kohal on praegu küsimärk, iseäranis Pahapilli puhul. Balta tase on jällegi vahelduv: vahel on see hea ja vahel mitte, aga vähestel läheb spordis kõik ainult edukalt. Tegelikult valmistab vahepeal nii lootusrikas olnud naishüppajate seis praegu pettumuse. Olid Liane Pintsaar ja Kaire Leibak, maksti preemiaid, aga kus nad nüüd on? Igatahes Eesti meistrivõistlustel neid polnud.  Kas lootused jäävadki ainult lootusteks, nagu nii palju kordi varem on juhtunud? Vähemalt võime aga öelda, et lootusi tekib ka juurde. Mitmevõistleja Grit Šadeiko on sel hooajal näidanud, et kuulub tugevasse rahvusvahelisse klassi. Tema on üks neid lootuste andjaid, aga noorematest vanuseklassidest on peale tulemas veel mitmeid.