Info maksab. Ja mida salajasem info on, seda suurem võib olla selle jõud. Selle abil saab välja pressida, purustada inimese mainet, mõjutada asjade seisu.
Suurte kohtuasjadega kaasneb ikka avalikkuse kõrgendatud huvi. Ning see, mil määral seda huvi rahuldada, on raskete valikute küsimus. Materjalide laiaulatuslik avalikustamine võib tähendada, et avalikkus mõistab kohtualuse süüdi enne, kui otsuse on langetanud kohtunik. Kuid negatiivsed tagajärjed võivad olla ka ligipääsu karmil piiramisel. Nendel, kel on toimikutele ligipääs, võib tekkida kiusatus infot lekitada. Mida rohkem on salastatust, seda enam on spekulatsioone – ning võimalusi väljapressimiseks ja avalikkuse kallutamiseks ühes või teises suunas.
See diskrediteerib aga lõpuks kõiki – kuni sinnamaani välja, et tulevane kohtuprotsess võimalike kurjategijate üle pööratakse juba ette naeruväärseks ja protsessi mõjutavad avalikkus ja huvirühmad.
Praegu näeme seda eriti tugevalt maadevahetuse kohtuasjas, millega seotud advokaadid andsid juba aasta eest mõista, et alustavad avalikku kohtupidamist.
Asjaolu, et kriminaalmenetluse toimikud lekivad avalikkuse kätte, on lubamatu. Prokuratuuri ja kapo näpuvibutamised advokaatide poole ja advokaatide viitamine vastaspoolele ei ole asja lahendus. On kaks võimalust: kas selgitatakse välja, kes lekitas, ja ta vastutab, või tehakse toimikud avalikuks. Oma täielikus alastuses.
Mõne aasta eest, kui teatud ringkondades hakkas liikuma nimekiri ettevõtjatest, kes olid seotud nn Diveci afääriga, hakkasid ühes Eesti päevalehes jupikaupa ilmuma nende firmadega seotud üksikud lood. Ka Eesti Päevalehel oli pikk nimekiri firmadest, kes justkui olid olnud selle süsteemi kliendid. Tookord tegime toimetuses otsuse: avaldame kogu nimekirja. See toimis ja uudishimu sai rahuldatud. Asja uuriti rahulikult edasi ja paljastavad-väljapressivad lood kadusid ajakirjandusest.
