Just madalapalgaliste puhul on käivitunud omamoodi oksjon: kes pakub rohkem? Oma pakkumisega tegi juba mõni aeg tagasi otsa lahti Isamaa ja Res Publica Liit, kes lubab 500-eurost tulumaksuvaba miinimumi. See on väga suur hüpe meie praeguselt 144-euroselt miinimumilt.

Aga nemad ei ole ainsad vähekindlustatu sõbrad. Sotsiaaldemokraadid lubavad kenasti kerkivaid tõusukõveraid: 2015. aastal tõuseb alampalk 390 euroni, 2016. aastal 470 euroni, 2017. aastal 560 euroni, 2018. aastaks 670 euroni ja 2019. aastal 800 euroni. Meenutab justkui 2007. aastat, kas pole?

Reformierakond ei ole veel ülepakkumisega kaasa läinud, aga neil on ka kõige vähem muret. Reformierakond on ametis niigi ja nende võitlus tähelepanu eest pole nii meeleheitlik. Pealegi on reformistide reiting püsinud üldjuhul igati korralik.

Eraldiseisvalt on ju maksuvaba miinimumi tõstmine kõigiti arukas idee ja pigem võiks imestada, miks seda pole seni soovitud teha. Põhjus on üsna ilmne, sest Eesti maksusüsteem alustab teiste riikidega võrreldes maksustamist küll mitte päris nullist, aga üsna vähe sellest ülalpool. Seega: töötaval, aga väikest palka saaval inimesel võetakse maksudega võimalus end korralikult ülal pidada. Nagu audiitor Rein Ruusalu meie lehes hiljaaegu märkis (30.9), on see kahjulik just väljarände seisukohast, sest noorte juured pole nii sügaval ja nende palgad on üldjuhul väiksemad. Lahendus on minna välismaale.

Sama seis on alampalga puhul, sest selle tõusust loodetakse rohtu väljarände vastu. Olukord on ilmselt keerukam, kuid madalapalgalistele pilgu pööramine on kaua viibinud.

Ent probleem on hoopis selles, et säärased ideed kannavad pigem kampaaniapitserit, kui on korralike arvutuste tulemus. „Mida me peame pakkuma, et meid ikka tähele pandaks? Milline lubadus tekitaks vastukaja?” pole kõige paremad küsimused, millega head maksusüsteemi teha. Võib-olla oleks menukas hoopis poliitik, kes ei lähe ülepakkumisega kaasa? Lubage vähemalt loota.