Äsjasest sõiduautode maksustamise arutelust sai selgeks, et sõiduautosid maksustada oleks Eestis praegu keeruline ega oleks õiglane.

Meie praeguse autode maksustamise süsteemi kohta ei saa öelda seda, millega Soome automaksutöörühm oma ettepanekut iseloomustas: „Need, kes sõidavad palju, maksavad rohkem. Need, kes sõidavad vähem, maksavad vähem.”

Eesti valitsus püüab praegu muuta kehtivat maksukorraldust varasemaid valimislubadusi vormiliselt murdmata. Reformierakond deklareerib endiselt, et ei toeta automaksu, kuigi sisuliselt oli autode käibemaksu tagastamise piiramise plaan, mis küll veel seaduseks ei saanud, ju katse autokasutuse maksukoormust suurendada. Mis nime all seda tehakse, ei ole esmatähtis. Tähtis on, et uus süsteem oleks varasemast parem ja et muudatustest varakult ette teatataks.

Üks asi väärib eeskujuks võtmist: Soome valitsus mõtleb pikalt ette. Kui Soome otsustab võttagi suuna nn kilomeetrimaksule, siis jõutakse kümne aasta jooksul kõik autod satelliitjälgimisseadmetega varustada. Eeldatavasti muutuvad need seadmed kümne aastaga ka töökindlamaks ja odavamaks.

Soomes pakutav automaksulahendus ei pruugi olla Eestile kõige sobivam, kuid probleemid, millele Ollila raportis lahendust otsib, seisavad ka Eesti ees. Näiteks see, et sedamööda, kuidas autod muutuvad kütusesäästlikumaks, laekub riigile kütuseaktsiisist vähem raha, aga teed vajavad endiselt hooldamist.

Suhtumine, mida hulk Eesti autoomanikke praegu esindab – teed olgu ideaalses korras, aga minu käest rohkem maksu nõuda ei tohi –, lahendust ei paku.