Siit johtub ka loogiline küsimus, et kuna vaenuliku naabri kallaletungile allajäämine lõpetaks Eesti de facto eksistentsi, kas ehk poleks aeg kaitsekulusid tõsta? Eelmine kaitseminister Hannes Hanso tegi ettepaneku panustada võitlusvõimesse 2,5%. Sama teema on kõne all ka viimastel aastatel kaitsekulutustes meile järele tulnud Lätis. Lõunanaabrite välisminister Edgars Rinkēvičs märkis Eesti Päevalehele, et usutavasti saab kaitse-eelarve tõstmisest üks sealsete valimiste põhiteemasid.

Kui parteid pakuvad valimiste eel kaitsekulutuste suurendamist, peaksid nad ka maksutõusust ausalt rääkima.

Ehkki USA president Donald Trump on mahitanud kõiki maksma „oma osa”, pole 2%, ega ka rohkem või vähem, eesmärk omaette. Muidugi ei saa USA praeguse ettearvamatu juhi puhul numbrimaagiat alahinnata.

Majanduskriiside ajal lähevad paljudes riikides (nagu Lätis) kaitse-eelarved ühena esimestest kirve alla. Poliitiliste kriiside ajal võivad need sama kärmelt (nagu Lätis) kerkima hakata. Eesti on suutnud siiamaani nende võngete keskel üsna konservatiivset ühtlast joont hoida.

Kas peaksime nüüd viimaks kaitsekulutusi järjepidevalt suurendama hakkama? Selge, et selliseks ümberjagamiseks ei ole raha niisama kuskilt võtta. Seda enam, et vabalt jaotada saab vähem kui viiendiku eelarvest. Ülejäänu määravad seadustes ette nähtud kulutused. Eks ole julgeoleku seisukohast otsese riigikaitsega võrreldes vähemalt sama tähtsad nii panustamine sisemisse korrakaitsesse kui ka sidusasse ühiskonda.

See debatt tuleks ära pidada. Summad pole iseenesest müstilised: kui tõsta kaitsekulutusi näiteks 2,5% peale SKP-st, tuleks juurde anda 130 miljonit eurot. (Näitlikustades: rahandusministeeriumi ja õlletootjate prognoos alkoholiaktsiisi laekumise kohta erineb umbes 100 miljoni euro võrra.) Kui järgmiste valimiste eel kõlavad lubadused kulutada kaitsele rohkem, siis küsige endalt, kas oleksite nõus selle nimel ka ise rohkem makse maksma. Ega mujalt seda raha tulemas ei ole.