JUHTKIRI | Kes veel läheks sotsidega luurele?
Algas kõik ju eheda tundetulvaga. Sven Mikser mõjus valitsuse pressikonverentsil ebamikserlikult emotsionaalsena ja tänu sellele siirana. Välisminister oli ilmselgelt jahmunud, kui kergesti ja ootamatust küljest murenes aastakümneid püsinud konsensus välis- ja julgeolekupoliitika asjus. Ilmselt olid sama siirad ka mõned Isamaa toetajad, kes arvasid, et Eesti ei tohiks vaidlusalust rändelepet mingil juhul allkirjastada.
Aga just sotsid esitlesid vastasseisu kui punast joont: et rändelepet heaks kiitmata on valitsus, õigemini küll Isamaa blokeeriv vähemus astunud üle nende taluvuspiiri. Ning siis juhtus midagi kummalist. Partei juht Jevgeni Ossinovski suurendas panuseid ülempiirini, nõudis Isamaa justiitsministri Urmas Reinsalu lahkumist, aga kehitas siis õlgu ja arvas ühtäkki, et las teised vastutavad.
Enamikus abieludes on vähemalt vaikimisi pandud paika mõned reeglid, mida ei rikuta, muidu muutub kooselu mõttetuks. Ménage à trois lisab tundebuketti kõditavaid nüansse, aga põhimõte jääb samaks: väljakannatamatu partneri juurest kõnnitakse minema või visatakse ta majast välja.
Muidugi võib andekski anda, võib ka mitu korda. Kuid punaste joonte roosaks pleekides muutuvad nende tõmbaja sõnad täiesti tühisteks.
Sotsid on Reinsalule ühe kollase kaardi juba andnud. Just nii nad seda sõnastasid. Jalgpallis tähendab see viimast hoiatust. Kuidas siis mõista, et praegu välistatakse ühe suupoolega igasugune koostöö valitsusega, kuhu kuulub Reinsalu, teisalt aga proovitakse sama valitsust sama Reinsaluga ikka koos hoida? Riigimehelikkus kõlab siin sama ebausutavalt kui sotside ultimaatumid.
Oma siirust machiavellismiga segades on sotsid näitanud end ebausaldusväärse kraaklejana, keda partneriks võttes peaksid kõik häirekellad helisema hakkama. On nad ju võimelised ühe liigutusega hülgama nii oma lepingupartnerid kui ka need, kes nende seisukohavõtte usuvad. Vastutus tahetakse veeretada aga kellelegi teisele. Kes teist oleks valmis sotsiga luurele minema?