Aga just sotsid esitlesid vastasseisu kui punast joont: et rändelepet heaks kiitmata on valitsus, õigemini küll Isamaa blokeeriv vähemus astunud üle nende taluvuspiiri. Ning siis juhtus midagi kummalist. Partei juht Jevgeni Ossinovski suurendas panuseid ülempiirini, nõudis Isamaa justiitsministri Urmas Reinsalu lahkumist, aga kehitas siis õlgu ja arvas ühtäkki, et las teised vastutavad.

Sotsid näitasid taas, et on valmis oma sõnu sööma. Selles võtmes tuleks võtta ka nende teisi avaldusi.

Enamikus abieludes on vähemalt vaikimisi pandud paika mõned reeglid, mida ei rikuta, muidu muutub kooselu mõttetuks. Ménage à trois lisab tundebuketti kõditavaid nüansse, aga põhimõte jääb samaks: väljakannatamatu partneri juurest kõnnitakse minema või visatakse ta majast välja.

Muidugi võib andekski anda, võib ka mitu korda. Kuid punaste joonte roosaks pleekides muutuvad nende tõmbaja sõnad täiesti tühisteks.

Sotsid on Reinsalule ühe kollase kaardi juba andnud. Just nii nad seda sõnastasid. Jalgpallis tähendab see viimast hoiatust. Kuidas siis mõista, et praegu välistatakse ühe suupoolega igasugune koostöö valitsusega, kuhu kuulub Reinsalu, teisalt aga proovitakse sama valitsust sama Reinsaluga ikka koos hoida? Riigimehelikkus kõlab siin sama ebausutavalt kui sotside ultimaatumid.

Oma siirust machiavellismiga segades on sotsid näitanud end ebausaldusväärse kraaklejana, keda partneriks võttes peaksid kõik häirekellad helisema hakkama. On nad ju võimelised ühe liigutusega hülgama nii oma lepingupartnerid kui ka need, kes nende seisukohavõtte usuvad. Vastutus tahetakse veeretada aga kellelegi teisele. Kes teist oleks valmis sotsiga luurele minema?