Mõistagi jäetakse kõlavate loosungite teine pool ehk katteallikad kuhugi hägusasse tulevikku. Erakond ütleb, et äsja välja käidud kõikide laste toetuse tõstmine saja euroni kuus ei maksaks rohkem kui 110 miljonit eurot ehk „kõigest” 1% riigieelarve mahust. Jaanuaris võetud sihile tõsta pensione erakorraliselt saja euro võrra panevad eri hinnangud hinnalipikuks 300–500 miljonit. 21 miljonit „tasuta” ühistranspordile mõjub niisuguste fantaasiamängude kõrval juba ihnuskoi maigutusena.

Igaühele midagi. Ja kui keegi murelikult küsibki, kuidas küll nüüd võetakse sealt, kust varem midagi võtta polnud, saab iga konkreetse kulutuse juurde rääkida, kui tühine see eraldi võttes on.

Miks me peame siis üldse valimisteni ootama? Olete ju võimul. Partei endisel esimehel Edgar Savisaarel, kes lubas 12 aastat tagasi tõsta riigiteenistujate keskmise palga 25 000 kroonini (1600 euroni), oli selles mõttes lihtsam: valijaid võis süüdimatult lollitada, sest vastutust polnud niikuinii karta.


Süüdimatu rahalubamine on primitiivse valimiskampaania halvim näide. Eriti ohtlik, kui lubadusi ka täitma hakatakse.
Praegu joonistub välja kaks sünget stsenaariumi. Esimesel ehk paremal juhul ostab Keskerakond endale valimisvõidu. Ärgitab inimestes tühje lootusi, õõnestab usku demokraatiasse ja mängib EKRE populistidele trumpe kätte. Halvemal juhul hakkavad nad oma lubadusi realiseerima. Nad suudavad seda teha küll: mõelge tänavusele eelarvepuudujäägile.

Tegelikult ootaks valimisväitluselt juba ammu uut kvaliteeti. Valik ei peaks põhinema millelgi nii primitiivsel, kui on meie enda raha eest ära ostmine. Millist tulevikku pakute? Mitte oma parteile, vaid Eestile? Siin on teistele mõtteainet, kuidas Keskerakonda üle trumbata. Väike vihje: vastus ei pea lõppema ümmarguste nullidega.