Juhtkiri: Keskerakonna puhtaks saamisest on vara rääkida
Eilehommikusele teatele Arvo Sarapuu korruptsioonikuriteo kahtlustuse tõttu kinnipidamise kohta reageeris Ratas koos Tallinna linnapea kohusetäitja Taavi Aasaga küll peaaegu kohe – Sarapuu ei saavat abilinnapea ametisse jääda – ja Sarapuu astuski tagasi. Ent Ratast ja Aasa selle eest tunnustada ei saa. Keskerakondlaste jutt, et varem polnud Sarapuu tagandamiseks piisavalt alust, ei mõju siiralt. Korruptsiooni kuriteoks pidavate inimeste silmis määris Sarapuu Keskerakonna mainet juba ammu. Nii palju on Tallinna linna valitsemises siiski progressi, et nüüd ei hakatud prokuratuuri kallutatuses süüdistama, nagu Edgar Savisaare ajal ilmselt oleks tehtud.
Aas, kes otsustas hiljuti „varjust välja tulla” ja eelseisvatel kohalikel valimistel linnapeaks kandideerida, on töötanud Tallinna abilinnapeana juba 2005. aastast saadik. Mõeldes sellele, kui paljudesse korruptsioonijuhtumitesse ja -kahtlustustesse on linnavalitsuse töötajad olnud tema tosina ametiaasta jooksul segatud, tekib paratamatult küsimus, kas ta ise on korruptsioonist puhas. Või eeldusel, et on – kas tegemist on piisavalt asjatundliku, läbinägeliku ja iseseisva juhiga, kui tal Sarapuu tegevuse kohta vähimatki kahtlust ei tekkinud? Aas võiks nädalavahetusel tõsiselt järele mõelda, kas ta ikka sobib linnapea ametisse.
Arvo Sarapuu lugu heidab varju ka Keskerakonna riigikogu fraktsioonile, mida juhib Arvo abikaasa Kersti Sarapuu. Kas tema oli abikaasa korruptiivse maiguga tegemistest õndsas teadmatuses, nagu teleseriaali „Halvale teele” peategelase abikaasa ei teadnud pikka aega tolle narkoärist?
Midagi pole teha, korruptiivsus on Keskerakonnal tugevalt geenides. Osa erakonna uusi liidreid on alates möödunud sügisest püüdnud korruptsioonigeeni alla suruda, aga sellel tööl ei paista lõppu. Ainult siis, kui Ratas tegutseb edasi sama jõuliselt nagu viimastel päevadel, on lootust, et ta jõuab tulemuseni enne usalduskrediidi lõppemist.