JUHTKIRI: Keskpanga näpunäide

Eesti Panga hillitsetud vihje, et valitsus võiks laenubuumi ohjeldamiseks midagi ette võtta, leidis ettearvatult laia kõlapinna. Olnuks imelik, kui keskpank poleks tarbimist mahitavat valitsust mingilgi moel hoiatanud. Küsitavaks võib pidada viisi ja teemavalikut.

Esiteks sekkus keskpank oma soovitusega otse päevapoliitikasse, kusjuures hilinenult, sest valitsuse ettepanekul riigikogu juba menetleb maksusoodustuste piirmäära küsimust. Alles tulevased parlamendidebatid peavad näitama, kes hakkab keskpanga avaldust oma huvides kasutama – igal juhul on loodud poliitilise võitluse jaoks autoriteetne, viidatav allikas.

Teiseks võib küsida, miks just kõigist laenudest eluasemelaenud keskpangale jalgu jäid. Tõsi, nende mahud on suured, kuid need on ka hästi tagatud laenud, mida inimesed iga hinna eest tagasi maksavad. Kui idee on tarbimist ohjeldada, peaks esmajoones piirama eluks mitte vältimatult vajaliku soetamiseks kasutatavaid väikelaene. Võimalik oleks kergitada aktsiise ja muud. Eluasemelaen on siiski reeglina elukeskkonna kvaliteedi parandamisele ja säästlikkusele suunatud kulutus, mitte tühja edevuse ja luksuse tagaajamine.

Kõik asjaosalised kinnitavad, et inimeste õigustatud ootuste põhimõtet ei rikuta ja võimalikele muudatustele maksuvabastuses tagasiulatuvat jõudu ei anta. Muutmata või muudetud kord ei lahenda juba aastaid kestnud ebaõiglust, mis on soosinud eluaseme ostmist (maksuvabade intressidega laen), võrreldes remondiga, milleks võetud laenule soodustused ei laiene. Seega ei ole kehtiv kord niikuinii säästlikkust soosiv.