JUHTKIRI: Kiirabi kõigile või abivajajatele?

Üldsuse informeerimine sellest, kuidas “krooniliselt alafinantseeritud” Eesti kiirabisüsteem kohe-kohe kokku variseb, on aastatega juba sama reeglipäraseks saanud nagu aastaaegade vahetumine. Kiir-abi rahapuudusest rääkimine kuulub lahutamatult riigieelarve tegemise juurde.

Kiirabis iseseisvusaastate jooksul toimunud muutused on suhteliselt tagasihoidlikud, võrreldes Eesti tervishoidu vapustanud reformidega üldiselt. Ka nüüd on riigikontrolli antud soovitused pigem kosmeetilist kui murrangulist laadi – järelevalveasutus on ulatanud sotsiaalministeeriumile, kel kiirabi kui veskikivi kaelas, lihtsalt abikäe; osutanud sellele, kust saab kokku hoida, kui riigieelarvest rohkema raha väljakauplemiseks jaksu ei jätku.

On iseloomulik, et ministeerium oma vastuses riigikontrolli ettepanekutele püüab soovituste kaalu iga hinna eest pisendada ja teatab: sellega me juba tegeleme, see saab meil kohe valmis jne. Tegelemisest on vähe abi, kui tulemusi kuskilt ei paista.

Mõistagi on oma iva ka seisukohas, et riigikontroll ei peaks liiga palju sisulisi soovitusi andma, sest mida teavad arveametnikud kritiseeritava valdkonna spetsiifikast? Kuid antud juhul on igati omal kohal näiteks soovitus, et püüdke kolme inimese asemel läbi saada kahe inimesega brigaadis ja asendage arst hea väjaõppega õega. Kui naabermaades nii toimitakse, siis miks mitte ka meil! Kõige kehvem vastus sellele ettepanekule saab olla: see ei ole võimalik, te ei saa ise ka aru, mida te soovitate! 19. augustil 1991 tundus paljudele ka, et iseseisvust pole võimalik taastada.

Sotsiaalministeerium peaks taipama ka seda, et surve kiirabile väheneb ainult siis, kui inimene tervishoiusüsteemi muudele osadele hõlpsasti ligi pääseb. Kuni inimesed näevad kiirabis ainsat kanalit kiiresti asjatundliku arsti juurde pääsemiseks, jätkub ka kiirabi koormamine nende poolt, kelle muresid peaksid lahendama eeskätt perearstid. Või siis hoopis sotsiaaltöötajad ja politsei.