Ühe levinud mõtteviisi kohaselt tulebki lollidelt raha ära võtta. Kuid nagu paljud põlisemad finantsmaailma spetsid teavad, kipub info alati jaotuma ebaühtlaselt ja mõnes olukorras võib ka muidu intelligentne inimene olla võhik. Seda enam, et reklaam loob talle pakutavast teenusest väära ettekujutuse. Ei, meil ei pea olema lapsehoidjariik. Kuid raske on olla kõikjal kompetentne, seda enam, et tegelikult on meil ka õigus jääda teatud piirini usaldavaks. Kiirlaenu kujutamine „hea abimehena” jätab olulise osa tegelikust loost rääkimata.

Kiirlaenufirmade tegevus tekitab sotsiaalset kahju: võlgades ja hädas inimeste võimalused kord tehtud rumaluse tagajärgi ravida muutuvad aja jooksul üha keerukamaks. Neid hädasid peab ühiskond hiljem seedima, olgu kuritegudele kihutatud või depressioonis inimeste näol.

Reklaamis sisalduv „Tähelepanu, tegemist on finantsteenusega” pole päris samal tasemel hoiatus kui „Suitsetamine võib tappa”. Samal tasemel oleks ehk „Kiirlaen võib viia võlaorjusse”. Mis on paljudel juhtudel tõsi.

Kiirlaenufirmad, kurdab tarbijakaitseamet, rikuvad praeguseidki nõudeid. Kohustuslik tekst kaotatakse, intressi arvestatakse erinevalt, viivise määra ei tooda täpselt esile. Praegu lubab reklaamiseadus juriidilistele isikutele määrata maksimaalselt 3195 eurot trahvi. Tegelikult on firmadele määratavad trahvid pigem mõnesajaeurosed, mis võimaldab neil trahvi ära maksta, aega võita ja seaduse eiramist jätkata. See soodustab õiguslikku nihilismi.

SMS-laenufirmasid kohtleb riik siidkinnastes, suutmata neid mõjutada, aga kodanikule suudab küll kasvõi kodakondsust ära võttes ebameeldivusi tekitada. Riik pangu oma sõna maksma seal, kus võimu puudumine ühiskonnale kahju teeb.